Kümneaastane tüdruk usaldas mulle, et kui tema vanemad tülitsevad, poeb ta voodisse teki alla peitu. Mõnikord lähevad valjuhäälsed sõnelused üle füüsiliseks rünnakuks ja kui vanem vend julges kord vahele minna, viskas isa ta kodust välja. Poiss hulkus öö otsa mööda tänavaid…

67aastane mees meenutab oma lapsepõlvest, et nende peres läksid kodusõjad ikka väga tuliseks, aga lapsed lükati siis teise tuppa ja uks pandi lukku. Nad ei saanud sekkuda, aga kuulasid ukse taga, kõrvad kikkis ja süda värisemas sees, kuidas teisest toast kostsid rasked mütsatused ja karjed. Oli see nüüd mõni mööbliese või ema, kes vastu kappi lendas? Lõpuks kutsusid naabrid tema ­vanematele miilitsa.

36aastane naine meenutab oma lapsepõlvest, et kui vanemad hakkasid tülitsema, siis ta justkui tardus. Ta ei suutnud kunagi ära minna, sest arvas, et tema kohalolek tagab emale kaitse. Ta uskus koguni, et tema silmadel on võluvõime ohtlikke olukordi justkui külmutada. Tegelikult külmutas ta aga iseenda...

Kirjeldatud olukorrad võivad näida drastilised, ent on paljude lastepõlve valus osa. Eelmisel aastal teavitati politseid rohkem kui 15 000 korral koduseinte vahel kontrolli alt väljunud tülidest. Kusjuures ohvri­uuringu kohaselt ei pöörduta üle pooltel vägivallajuhtudel kas häbi, hirmu või lootusetuse pärast võimuorganite poole. Lastele tähendavad vanemate tülid traumat. Nad reageerivad neile kas põgenedes (nagu voodisse peitu pugev tüdruk), võideldes (nagu tema vend) või tardudes (nagu too naine oma lapsepõlves).

Head ja halvad tülid

Ega tülid ole iseenesest halvad, neid ei pea iga hinna eest vältima. Kui kaks inimest elavad koos, on paratamatu, et mõnikord jäädakse eri arvamustele: arusaamad ja nägemused ei klapi; tekib pahameel, kui ootused ja vajadused jäävad rahuldamata. Tülid on ju päris hea võimalus oma meele­paha väljendada, ent seejuures on oluline viis, kuidas seda tehakse. Kas jäädakse teise vastu lugupidavaks? Kas püüeldakse kompromissi suunas või aetakse aina oma joru? Kas hiljem vabandatakse ja kas ka lepitakse?