Omapärases maanurgas, mis asub Vahemeres Sitsiilia ja Tuneesia vahel, elavad Ingrid Eomois(43), tema maltalasest kaasa Paul Musú (58) ning nende nelja ja poole aastane poeg Paul Charles Musú Eomois, keda sõbrad Paul Junioriks ehk lihtsalt PJ-ks kutsuvad.

Ingrid kolis Maltale kaheksateist aastat tagasi. Tartus teatriteadust õppinud naine otsustas, et õpingute kõrvalt võiks vahelduseks reisiesindajana töötades maailma näha. Kõigist külastatud kohtadest oli just Malta talle südamesse jäänud. Diplomitöö Eestis kaitstud, lõputunnistus taskus, tundis ta, et aeg on Maltale naasta ning suuri tegusid tegema hakata.

Takistusi polnud, saareriigi riigikeelteks on malta ja inglise keel. Ingrid astus Malta ülikooli teatriala magistriõppesse, lõpetas selle edukalt ja jätkas magistriprogrammiga turunduskommunikatsiooni vallas. Samal ajal otsis ka tööd. Paul sattus tema ellu üpris juhuslikult, ühel koosviibimisel. Nad said jutu peale ja mees teadis kohe, et nad jäävad pikemaks kokku. “Ingrid on sõnakas ja intelligentne, samuti veetles mind tema ilu,” tunnistab mees.

Aastate jooksul, mil ta on saarel elanud, on Malta läbi teinud suuri muutusi, leiab Ingrid. Pealinna Vallettat ei pidanud maltalased varem just kõige meeldivamaks elukohaks. Räämas ja nigela infrastruktuuriga linnast on nüüd aga saanud ilus ja väga kalli kinnisvaraga koht. “Kui 2000. aastal ulus tänavatel õhtuti tuul ja avatud oli ainult hamburgeri­restoran, siis praegu on linn elu täis: restoranid, baarid, kinod-teatrid on rahvast pungil. Võib öelda, et on toimunud metamorfoos,” võrdleb linnapilti naine, kes end uhkusega Valletta patrioodiks nimetab.

Paul lisab, et tema kodumaal valitseb sõbralik ja mõnus õhkkond. Nad rõõmustavad, et Eestit teatakse Maltal üha enam ning riik on aina rohkem välismaalastele avatud: uutel tulijatel on nüüd lihtsam läbi lüüa. Euroopa Liit, millega 2004. aastal Eesti ja Malta korraga liitusid, on tööle ja õppima mineku teinud palju lihtsamaks.

Ingridi karjääri algus polnud aga kaugeltki kerge. Ei huvitanud kohalikke ei tema diplomid ega oskused ning eelkõige kiputi teda kutsuma kohvile, mitte tööintervjuule. Ometi võitles hakkaja eestlanna välja töökoha Briti Nõukogus, kus ta on nüüdseks direktori ametis. “Malta ise ja minu elu siin on võrreldes aastatetagusega nagu öö ja päev,” teatab ta positiivselt.