Miks ma seda kõike siin kirjutan? Sest ma ei suuda olla midagi vähemat kui isiklik. Ma ei taha kirja panna väljamõeldud lugusid, sest nende tähendus ja kaal on teine. “Kirjandusega on see häda, et tal on mõte sees. Tegelikkusel pole seda kunagi,” alustab Aldous Huxley romaani “Geenius ja jumalanna”. Jah, mõnikord ongi tunne, et päriselu pillutab meid mööda konarlikku teed ja tundub üsna lootusetu aru saada, mis ja miks kõik täpselt juhtus…

“Emme! Ma armastan sind... vähem, kui ma armastan Eestit!” Just sellised sõnad tulevad mu seitsmeaastase tütre suust tervituseks FaceTime’is. Võib julgelt väita, et valjuhäälseteks marurahvuslasteks on muutunud mu lapsed just peale Eestist ära kolimist. Avastades, et Eesti polegi terve maailm. Kahjuks.

On koolivaheaeg ja mu tütar koos isa ja õega on hetkeks telefoniekraanile põikamas Tallinnas, vanavanaema õdusas ja nii omaseks saanud majakeses. Mina aga olen meie uues kodukülas Prantsusmaa Alpides, meie maalilises kodu­kohas järgmiseks aastaks. Tegelikult ju siinsamas, Euroopas.

Mälupilt. Olen oma koolitee alguses ja külas oma vanaemal. Kaheksakümnendate lõpp, üheksakümnendate algus. Vanaema ei saa rahu, ta otsib viisi, kuidas mulle, lapsele, väljendada üht valulikku mõtet. On allasurutud kurbus ja siis õhtupimeduses, hetk enne magama heitmist, paisu tagant tulnud pisaraid. On hirm tuleviku ees. “Su ema tahab sinuga kolida, Soome. Ma nii kardan, et me ei näe siis enam!” räägib vanaema lõpuks oma suure hirmu südamelt ära. Laev Georg Ots teeb juba oma sõite halli Eesti ja värvilise Soome vahet. Habras ja lootustandev sild kahe nii erineva maailma vahel on justkui loodud. Nähtavasti seesama sild toob üksvahe minuni nii mõnedki uskumatus värvigammas mänguasjad ja udupeened riided. Mulle, hallile Tartust pärit nõukogude lapsele. Aga tol päeval nutame vanaemaga koos, sest kuigi välismaalt saadud kingid on ilusad, kõlab mõte Soome kolimisest jubedalt. Vanaema-vanaisa lääne televiisoris jooksevad küll Soome reklaamid ja kusagil põrandaaluses ettevõtmises trükitakse tallinlastele isegi Soome kanalite telekava. Aga ikkagi tundub see teine riik nii kauge ja võõras. Ei, minul pole selle võõrsile kolimisega mingit pistmist.

1970ndate teine pool. Taanis on sündinud poeglaps, hipirännakul kohtunud vanemate silmarõõm, Prantsuse-Taani ühislooming. Mõned aastad hiljem jäetakse hipielu seljataha ja kolitakse paikseks, Iirimaale. Oma isa kodumaad, Prantsusmaad koos selle keele ja kultuuriga läheb poiss avastama alles teismeeas, sellele järgnevad aastad elamist ja töötamist nii Prantsusmaal kui Hispaanias. Sellest poisist kasvab üks täieline Euroopa mees nelja koduse keelega.