Tittede ärahellitamine tundub olevat üks suuremaid probleeme ja hirme, millega noorel lapsevanemal tuleb silmitsi seista. Sest see on ju täielik õudus, kui beebi ainult kaisus magama jääb või iga piuksu peale sülle võetakse! Seitseteist aastat tagasi esimest korda emaks saades püüdsin ma teha kõik nii, nagu kombeks on. Aga ega see alati väga hästi õnnestunud ja nii juhtuski, et Sonja uinus ainult süles kiigutades ja magas meie kaisus. Pärast netis surfamist ja mõnda etteheitvat pilku tutvusringkonnast tundus mulle, et kõik ülejäänud maailma lapsed magavad kenasti terve öö oma voodis ja ainus väljapääs sellest piinlikust olukorrast on unekool. Pole mõtet seda eba­inimlikku protseduuri täpsemalt lahti kirjutada, aga magamistoast kostvate häälte järgi võinuks arvata, et seal on üles pandud keskaegsed piinariistad. Igatahes lõppes see katsetus täieliku fiaskoga – nuttis laps ja nutsin mina, magama ei jäänud kumbki. Lubasin pisarsilmi ennast näost siniseks röökinud lapsele, et ma ei piina teda niisuguse jubedusega enam mitte kunagi. Ja pidasin sellest lubadusest kinni ka järgmiste laste puhul. Kui tahavad, magavad oma voodis, aga kui mitte, siis võivad vabalt kaisus laiutada. Elu on näidanud, et varem või hiljem otsustavad nad ise lõplikult oma tuppa ära kolida.

Üleüldse ei ole ma kasvatustöös suurem asi distsipliinist kinnipidaja ja lasen beebil endale korralikult pähe istuda. Näiteks ei kannata ma üldse laste nuttu ja olen valmis selle peatamiseks kas või nahast välja pugema. Mõni ütleb, et laps peabki vahepeal karjuma, sest nii arenevad kopsud, aga mina seda millegipärast ei usu. Nii peaks ju titena palju kisanud inimestel olema väga tugevad kopsud, rahulikumad tüübid aga kannatama pideva õhupuuduse käes. Ja pealegi – ise ju ka päris niisama ei nuta. Isegi kui kõht on täis ja tagumik kuiv, võib lihtsalt paha tuju olla. Ja paha tujuga ootavad lohutust nii suured kui ka väikesed.