Alustuseks luges mees läbi Pere ja Kodu kaaneloo, milles tuntud naine pihtis, kui ränk oli tema jaoks lapse beebiiga. “Ma ei saa aru, miks need emad hädaldavad, et neil on nii raske!? Saagu hakkama,” pahandas ta. Muigasin, võtsin beebi ja jätsin ta kuueks tunniks teiste laste seltsi.

“Miks ei võiks kirjutada ka rõõmsatest asjadest, lapsed annavad ju ometi nii palju rõõmu?!” väljendas kolleeg pettumust ühel sünnipäevaistumisel. Minu kolumn oli ahastanud selle üle, et lapsed võivad panna sind valima nende ja sõprade vahel. Sama ajakirjanumbri teises otsas lahistas üks teine kolumnist vannitoa põrandal nutta. Kuna juhtumisi olin ka ise sel kuul juba kolm korda vannitoas nutnud, pani see kommentaar mind detektiivina otsima vastust küsimusele: miks on tänapäeva noortel emadel ja isadel nii rajult raske? Mis takistab neil rõõmu tundmast tuhandest pisiasjast, eriti nüüd, kus elu on jõukam kui kunagi varem? Soomlastel on väikelaste kasvatamise perioodile nimigi antud: ruuhkavuodet. Otsetõlkes kõlab see: ummikuaastaid. Kõik on umbes ja kuhjub ja veab, kui vahel üldse sõba silmale saad.

Baasprobleemiks näib olevat isoleeritus. Noored­ pered on tihtilugu oma sugulastest, sõpradest, hobidest ja kultuurilistest huvidest ära lõigatud. Ühiskondlik korraldus justkui eeldab, et lapse saades kaotab inimene oma põhitunnuse – sotsiaalsuse. Sest isegi kui laps suunatakse esimesel võimalusel hoidu ja vanem pöördub tagasi töörindele, ei saa sotsiaalsete vajaduste spekter kaetud. “Ikka väga raske on kasvatada last, kui sul puudub toetav sugulastering,” ohkas üks meestuttav, kellega sattusime kohvikus naaberlaudade taha istuma. “Laps ripub siis päevad­ läbi sinu küljes: mul on igav, vaata seda, teeme seda!­­ ­Neid ei saa ju tänapäeval õuegi saata. See ajab hulluks. Ja niisama sõpradele ei vii ju last suvalisel hetkel hoida.”

Eks vanavanemad on need, kes saavad kõige enam toeks olla. Nad on lähim sugulastering, kel lastega vereside ning keda iga laps oma ellu vajab. Kasvõi selleks, et saada osa küpsemast elukogemusest ning teha asju, mida vanemad igavapäevaelu nõudmiste tõttu puhtfüüsiliselt ette võtta ei jõua. Armastusest rääkimata. Aga vanavanem elab teises linnas ja käib tööl. Vahel ei pruugi ta endas üles leida vanavanema kutsumust. Vahel ei oska vanavanem mõista, millist abi temalt tegelikult vajatakse. Et see ei ole nõuanne stiilis “meie omal ajal kasvatasime lapsi ikka nii”, vaid armastavad abikäed seal, kuhu kurnatud ema või isa omad ei ulatu.