Koolikell on äsja teatanud koolipäeva lõppu ning õpilased valguvad lennukal sammul uksest välja oma kooliväliste tegemiste suunas. Sestap kulub mitu minutit ootamist, kuni väljujate voog hetkeks vaibub ja saan end sisse pressida. Hetkeks tekib déjà vu tunne, sekundi murdosaks sukeldun isikliku ajaloo kooliaegsesse mäluhämarusse. Jah, koolipäeva lõpp oli puhas rõõm! Mõtlen korraks oma vanaisale, kes eelmise sajandi alguses siinsamas koolipinki nühkis, ning kõigile neile kümnetele tuhandetele õpilastele, kes sellest Eesti vanimast koolist 385 aastaga laia ilma on lennanud.

Aja kulg ja võimas voog võtab siin sõna otseses mõttes hinge kinni. Taastanud hingamise, suundun otsima Jaak Jusket (40) ning leian ta koridoris elavalt vestlemas ühe oma õpilasega. Koridoris, mille seintel vilistlastest akadeemikute pildid näikse kui muiates seiravat mööduvate õpilaste teadmiste kaalu nii nende peades kui nutiseadmetes.

Kuigi koolikell on helisenud, ei tähenda see õpetajatele tööpäeva lõppu. Jään targu Jaagu tähelepanu ootama. “Tervitus! Mul läheb üks hetk Britaga (12), oma tütre ja õpilasega, siin päevaplaane täpsustades,” ütleb õpetaja Juske mind märgates vabandavalt.

“Jah, mul jääb täna muusikakool ära, sest isal on sünnipäev! Ma olen nii oodanud seda,” täiendab Brita kõrvalt.

“No aga lähme istume siis korraks söögisaali,” viipab Jaak seejärel kutsuvalt, aja teele asudes. “See on muideks kõige värskem Gustav Adolfi portreemaal,” sõnab ta möödaminnes, viidates Rootsi kuningale, kelle tahe meid just selle hetkemustri keskmesse kokku on toonud. Seame end söögi­saalis istuma ja Brita teatab: “Meil on täna isa sünnipäeva ekskursioon Kopli liinidel. Nii lahe, palju inimesi tuleb ja igasuguseid lugusid kuuleb, mida enne pole kuulnud.”

“Kõlab küll lahedalt, aga niipalju kui mina tean, pole see ajaloovärk õpilaste vaatenurgast just kõige lahedam tund, võrreldes vahetunniga näiteks?” otsustan provotseerida.

“No ma ei tea. Vahetund pole mingi tund. Mulle meeldib just kunst ja ajalugu,” tuleb kirglik vastus. “Näiteks see, kuidas me telefoni saime. Inimesed olid enne ikka päris rumalad. Ja kuidas see kosmose ja kogu selle värgi ja teiste õppeainetega haakub, on hästi lahe!”