Kui veel kaks kuud tagasi võttis Meribel seltskonnast osa toanurgas mängutekil kõhutades, siis seekord tervitab meid täiesti uutmoodi laps: selline, kes liigub käpukil vabalt mööda tuba ringi, saab kätte kõik asjad, mis teda huvitavad, ning tundub ka saledam ja painduvam. Juba suure lapse moodi!

Ema Maris jutustab, et lapse liikuma saamiseks ei olnudki muud vaja, kui käia Meribeliga kord-paar lastehaigla juures beebivõimlemises. Oskuslik trenn päästis roomamisvõimed valla. “Arst ütles, et lapsel olid kõik eeldused olemas, lihtsalt ta ei teadnud, kuidas neid kasutada!” Muutus tuli kohe pärast kaheksakuuseks saamist. Ja kui juba roomamise nõks käes oli, siis ei möödunud kahte nädalatki, kui laps ka käputas ja kohe koos sellega hakkas tõusma istuli ja laskuma istest neljakäpuli.

Nüüd aga sätib Meribel istudes ühe jala talla maha ja kergitab peput, nagu kavatseks järgmisena ilma toeta püsti tõusta. See plaan jääb siiski pooleli. Ilmselgelt on enne vaja selgeks saada veel üks nõks…

Öine ehmatus

Rõõmude vahel tuli Marisel üle elada ka hirmus ehmatus. “Oleksime Meribelist peaaegu ilma jäänud,” meenutab ta.

Päev algas lõbusalt. Nad käisid Meribeliga 2015.–2016. aastal sündinud Viljandi beebide kokkusaamisel – neid korraldavad emad ise regulaarselt, iga kuu teisel teisipäeval. Koju tulles oli laps väsinud ja uinus õhtul sügavasti. Kuid öösel äratas Marise imelik häälitsus. Ta tõusis, vaatas lapse poole ja ehmus kohutavalt – Meribel oli end magades selili keeranud, oksendanud, okset kurku tõmmanud ja kõõksus hingetuna, ise juba näost sinine. “Sellises olukorras reageerid lihtsalt nii, nagu oskad. Keerasin lapse teistpidi, raputasin teda ning sain hingamisteed vabaks,” kirjeldab ema. Muidugi pani ta lapse voodisse tagasi küliliasendisse, laps uinus sealsamas uuesti, ajapikku vajus ka ema silm kinni – kuni ta läbi une kuulis uuesti samasugust häält. Laps oli selili pööranud ja endine olukord kordus. Niimoodi algas Meribeli kõhuviirus.