Milline tunnete segadus võib valitseda teismelise peas, kui ta hakkab taipama, et talle meeldivad samasoolised! Eelpuberteetikute­ maailmas on “pede” tavaline sõimusõna, mille peale iga endast lugupidav poisiklutt peab vajalikuks rusikavõitlusse astuda.

Küllap keerleb homoseksuaalist teismelise peas palju küsimusi. Ühena kindlasti see, kas ta saab oma sättumust tahtega muuta. Kui aga noor on jõudnud arusaamisele, et see on miski, mis on kaasasündinud, tekib vajadus seda kuidagi vanematele öelda. Emale-isale rääkimine pole küll tegemist vajavate asjade nimekirjas esimene teema, aga ühel päeval tuleb see ikkagi ette võtta, sest vanematega ollakse seotud kogu elu.

Kaks noort naist kirjeldavad, kuidas nemad oma perekonnas kapist välja tulid, ning jagavad soovitusi, mil viisil saab vanem oma lapsele toeks olla.

Lisbeti (30) elu kulgeb praegu sama rada pidi, mida mööda kõnnivad paljud teised­ki pealinna naised. Tal on kindel töökoht, head sõbrad ja elukaaslane. Teda eristab enamikust naisterahvastest vaid see, et tema elukaaslane on ka naine.

Seda, et teda tõmbab rohkem omasooliste poole, mõistis Lisbet üsna varakult. “Ma ei saanud juba lasteaias aru, miks tüdrukud tahavad poistega asja ajada. Eelteismelisena oli raske endale külge panna silti, kes ma siis olen. Ma isegi ei teadnud, kuidas nimetatakse neid, kellele meeldivad teised tüdrukud.” Meedias olid rohkem kajastust saanud geid ehk mehed, kellele meeldivad teised mehed. Et on ka naisi, kes vaatavad teisi naisi, sai ta hiljem aru.