Maris Huopolaineni (28) ja tema elukaaslase Priit Maisalu (30) peres kasvab kolm tublit last: Marek (9), Mareli (7) ja Margus (2). Nii Maris ise kui ka tema elukaaslane sündisid mõlemad normaalkaalus, kuid edasine areng oli pigem vastandlik, nendib naine. “Kui minul püsis kaal normaalsena kuni teismeeani ja sealt edasi hakkas tõusma, siis Priidul tõusis kaal usinalt beebi- ja väikelapseeas ning hakkas normaliseeruma kooliminekuga.”

Maris ja Priit on koos elanud üksteist aastat, kogu selle aja on naine võidelnud ülekaaluga.­ Neli aastat tagasi otsustas ta oma elustiili muuta. Sellest ajast peale on nii tema kui ka kaks vanemat last proovinud normaalkaalu saavutada ning hoida seda tervisliku toitumise ja liikumise abil.

Vanemal pojal Marekil on ülekaaluga olnud kõige suurem probleem. Esimestel elukuudel ainult rinnapiima saades võttis poiss juurde ühe kuuga 2,5 kilo, teise kuuga poolteist ja edasistel kuudel umbes sama palju. “Saime kohe aru, et sellel lapsel tuleb kaaluga probleeme,” ütleb ema. Alates teisest eluaastast oli poja kaalutõus pigem eale vastav, kuid üleliigsed kilod ei tahtnud kuhugi kaduda. “Oleme ka mõned korrad endo­krinoloogi vastuvõtul käinud ning viimati saime teada, et kaaluhädad on tingitud geenidest.”

Arstid ei osanud vanematele soovitada muud, kui hoiduda liigsest kaalutõusust, jagada lapsele teadmisi toitumisest ja liikumisvajadusest ning loota, et poiss hakkab ise mõistma tervislike eluviiside tähtsust. Praegu üheksane Marek on suutnud viimastel aastatel oma kehamassi­indeksit kõvasti vähendada. “Abi on olnud nii toitumise muutmisest kui ka liikuma innustamisest,” ütleb Maris, lisades, et küllap mängib siingi rolli pärilikkus – ka isa Priidul oli kooli­ikka jõudes kaal normaliseeruma hakanud.

Muudatused samm-sammult

“Ei saa öelda, et keskmine laps oleks kaalu­probleemidest päris pääsenud, kuid temal on ülekaal pigem hooti esinev nähtus,” nendib Maris. Kui Marelil on kasvuspurt, kipub tal vöökoht paisuma ning mingi aja pärast tõmbub jälle tagasi, on ema märganud. “Sellest olenemata on tema toitumine sama palju kontrollitud kui vanema venna oma.” Kõige väiksemal lapsel õnneks kaaluga muret pole.

Lapsed õpivad vanemate eeskujust. Kui kodus on harjumuseks saanud, et toitu ostetakse sageli mõnest kiirtoidukohast, hakkab laps seda normaalseks pidama ning võtab sama harjumuse kaasa iseseisvasse ellu. “Kui aga peres on tavaks, et õhtul teevad vanemad pliidi ääres süüa, siis ei kipu ka laps kiirtoitu valima,” loodab Maris. Kindlasti mõjutavad lapse hoiakuid ka tema kaaslased. “Kui sõpruskonnas eelistatakse võtta vahepalaks pakitäis krõpse, võib tunduda, et oma õunaga oled autsaider, ja valid samuti krõpsupaki.”

Marise peres pole rämpstoidu pidev tarbimine probleemiks olnud. “Pigem on meil au sees hoitud korralikku eestipärast kommet süüa sooja toitu mitu korda päevas.” Enamiku muuda­tusi on pereema sisse viinud järk-järgult, et keegi ei hakkaks protestima. “Asendasin sammhaaval mõned toiduained tervislikumatega, jätsin teatud toidud menüüst välja. Siis asusin juba ka poes laste valikuid suunama. Kõige raskem ongi muuta laste enda soove. Näiteks tahavad nad magusat – teeme siis ise, aga tervislikumalt.”

Poes uurib Maris, kui palju on toodetesse lisatud suhkrut ja mis on peamised koostisained.­ “Kui see nimekiri on pikem, kui silmadega haarata suudan, siis ­enamasti seda kaupa ma ostukorvi ei pane.” Ühtpidi üritab ta anda lastele teadmist, et miski pole keelatud, kuid kogusega ei maksa liialdada. “Kuna ma ise olen hädas sellega, et ei oska hea toiduga piiri pidada, siis proovin lapsi õpetada mitte liiale minema.” Lisaks püüab ta lastele seletada, et loobumine mõnest kalori­rohkest maiusest ei ole kaotus, vaid võit.

Kui kodus väldivad vanemad mitmeid toite, siis perega välja minnes lubatakse lastel ka muul ajal keelatut suhu panna. “Just selleks, et nad nendest toitudest sõltuvusse ei satuks,” põhjen­dab ema. Kommi, krõpsu ja muid snäkke ei anna vanemad lastele kunagi preemiaks mingi teo või saavutuse eest, ega ka mitte lohutuseks, kui lapsel on näiteks paha tuju. “Tekitades suhte toidu ja emotsioonide vahel, tekib kohe nõiaring, millest on väga raske lahti saada.”

Aastalõpp on paratamatult aeg, mil pere laseb rihma natuke lõdvemaks ega jälgi söömist nii rangelt. “See-eest oleme eelnevalt lastega kokku leppinud, et jaanuarist peale püüame jälle ilusti toituda ja vana harjumuse sisse saada.”