Kas tänapäeva lapsed on tõesti haigemad kui vanasti? Lugedes seekordse ajakirja toredaid ja rõõmsaid lugusid, mainivad mitmed vanemad muuseas, et ühel lapsel on aktiivsus- ja tähelepanuhäire, teisel asperger ja kolmandal Tourette’i sündroom. Pered elavad oma elu ja laste probleemid pole praegustes lugudes kesksel kohal. Küll on seekordse ajakirja üks kaalukamaid artikleid varase sekkumise teemal. Sellest, et tuleb tegutseda nii järjekindlalt, kui suudad – kui sisimas tunned, et lapse areng ei kulge tavapärasel moel. Küsimus pole selles, et lapsel on eripära, vaid et sellest ei tekiks tema elu halvav probleem.

Viimased kaks aastakümmet on laste arengu hindamisel levinud moto: ei tasu muretseda, küll ta järele võtab! Tõsi, ühed lapsed hakkavad kõndima kaheksakuuselt, teised aasta või poole­teiseselt. See jutt pole neist. Vaadates päriselu, vajavad aeglasema arenguga lapsed aga tõsisemat tõuget.

On siis meie järeltulijad tõesti hädisemad vana aja lastest? Probleemid joonistuvad enamasti selgemalt välja kooliga seoses, aga vanasti ei hakanud ei aadlik ega talumees poja koolitamisega vaeva nägema, kui järeltulijal polnud selleks päevselgeid eeldusi. Pakun, et hüperaktiivne põllumees või kaupleja olid kõvad tegijad. Hullu teadlase tegelas­kuju on tüüpiline autist – kõva keskenduja, aga nõrk inim­suhete mõistmisel. Nii mõnigi nähtus muutub sekkumist vajavaks alles täna­päevases elukastmes. Veel kümme aastat tagasi suruti lapsed ühtluskooli hakkliha­masinast läbi, muretsemata, kui traumeeritud sodi sealt välja tuleb. Hariduse võimaldamine kõigile ja laste toetamine kooliteel on alles väga viimase aja mõte.