Kahtlused elu võimalikkusest kolme väikese lapsega süvenevad õhtuti, kui väikestele inimestele läheb klassikaliselt sisse krõll ja neil on vaja kõik päeva­elamused välja elada. Küll rõõmsa mürgeldamise, küll draamadena. Imelik, aga vahel võib lapsevanema teekond kööginurgast tualetti kesta oma tund aega. Sest keegi ajab vee ümber, siis keegi puksib kedagi või üritab loaväliselt viis tikku korraga kätte võtta ja nendega küünalt süüdata. Kellelgi tekib südant­lõhestavalt pakiline vajadus just nüüd ja kohe smuutit suristada, mõni hetk hiljem teeb mustikarüübe lapse käes ootamatu pirueti ja...

Mõni kuu tagasi teatas kaasa, et helistas sõber ja pakkus: “Mis te seal kodus passite, tulge ooperisse!” Tema juhitav ettevõte oli teises linnas aset leidva sündmuse peasponsor, lauljad pidid olema maailmaklassist ja istekohad magusad. Tõesti, millal me viimati ooperis käisime?! “Kus me siis lapsed paneme?” küsisin suppi luristades, dressidesse mähkunult. “Anname su sugulastele hoida, tee kohe kõne,” tärkas mehes otsustavus murda igal juhul takistustest läbi.

Saimegi kõik kokku lepitud. Järgmisel hommikul tegi sõber kontrollkõne. “Jaa, tuleme!” vastasime reipalt. Aga lõuna paiku hakkasime ajakavast hälbima. Mees ei saanud päris õigel ajal töölt tulema, mina olin justkui terve igaviku juba kotte pakkinud, aga ikka oli kõik pilla-palla. Siis ei saanud kuidagi üht last kombesse, teine unustas end metoodiliselt söögilaua alla plastiliinist krokodille voolima. Ime läbi õnnestus meil lõpuks kõik lapsed, kotid, minu kleit ja kaasa triikimata särgid autosse suruda, võibolla kingad ka. Ja sõit võis alata! Justkui ekspeditsioonile Uuralite taha.

“Noh, kuidas teil?” uuris sõber.