“Tere, kuidas läheb?” tervitab Aras mind eesti keeles.

Paar tutvus kaheksa aastat tagasi Inglismaal peol, kus mõlemad mitte just eriliste peoloomadena igavlevalt istusid. Arasile oli see armumine esimesest pilgust. “Nägin Heleriinis kohe midagi erilist,” kinnitab ta. Tõsi, mees pidi saatma naisele kümneid sõnumeid, enne kui too nõustus taas kohtuma.

Ent esimesel ühisel jalutuskäigul tundis ka Heleriin, et on leidnud kallima. “Mäletan siiani, kuidas jalutasime ja vestlesime ja ma taipasin aina enam, kui soe ja hooliv ta on. Paneb tähele väikesi detaile. Armusin iga hetkega järjest rohkem.”

Stereotüüpide laviin

Kui peatselt otsustati abielluda, olid Heleriini tuttavad vägagi skeptilised. Kes hirmutas, et küllap saab naine varsti vägivalda tunda, kes ütles, et Aras kasutab naist ära. Umb­usaldus oli suur ka Arasi sõprade poolt. “Nalja teed või, Euroopa naine, see teeb su varsti rahast lagedaks!” olid nad kindlad.

Pärast pulmi märkis Arasi ema, et talle üllatusena ei tulnudki minia pulma poolpaljalt, vaid korralikus pulmakleidis. Ja kui mitu aastat hiljem laps sündis, imestati, et Heleriin teda rinnaga toitis. “Sellised arvamused näitavad, kui palju on valearusaamu üksteise kultuuride kohta,” ütleb Heleriin.