Nõnda lihtne on langeda rutiini, kus lapse­vanema ja lapse peamiseks ühenduslüliks on “toida, kata ja kasi”. Vaata, et logistika hommikust õhtuni toimiks, ja pea meeles, et see on tubli pere näitaja, kui laps õigeks ajaks kooli-lasteaeda jõuab ning sokkides auke pole...

Aga kui siis näen, mismoodi üks mu sõbranna poega rahvalauludega unele laulab või teine voldib tütrele paberist liblikaid, tunnen, kuidas nende pealt nähtud kogemuste läbi saan ka ise paremaks emaks, sest mulle meenuvad laulud ja liblikad. Need on ju vähemalt sama olulised kui kellaajad ja aukudeta sokid.

Just selleks, et hoiduda rutiini langemast, olen end teadlikult pannud lugema nii-öelda enese­abiraamatuid lapsevanemaks olemisest. Nagu mu tuttav psühholoog ütles: “Seda lugemisaega tasub võtta. Tasub end täiendada ametis, mille vigu ja tegematajätmisi on hiljem väga raske muuta.”

Suhtumine muutus

Lisaks mõtlemapanevale psühholoogiakirjandusele ja esoteerikale on meie turul rida ameerikalikke “tee nii” õpikuid, koos suurte piltide ja nipi­ridadega. Tean mitmeid haritud noori emasid, kes sellistesse õpikutesse skeptiliselt suhtuvad, kuulusin kunagi ka ise nende hulka. Aga tõtt-öelda olen oma suhtumist aastatega muutnud – iga kord selliseid raamatuid avades leiab sealt midagi uut ja värsket, mida oma laste peal järele proovida.