Kui esimene mõte võib olla, et beebid ei oska teatrist suurt pidada, siis tantsuetenduste “Pusle”, “Värvilised mängud” ja “Tulukesed” koreograaf-lavastaja Birutė ­Banevičiūtė lükkab selle eel­arvamuse ümber. “Isegi väga väikesed lapsed saavad aru. Nad lihtsalt ei oska nähtut nimetada, mis aga ei tähenda, et nad ei mõista,” ütleb ta.

Leedu koreograafi sõnul on etendust jälgivat last vaadates näha, kuidas ta mingi aja möödu­des hakkab kergelt käsi või jalgu liigutama. “Niimoodi väljendavad nad oma mõistmist ning töötlevad silmade ja kõrvadega vastuvõetud infot. Lisaks nad häälitsevad. Esinemise ajal lapsi vaadates näen kõiki neid reaktsioone.”

Pealegi on etendused beebidele visuaalselt nauditavad. “Nad kogevad rõõmu eredatest liikuvatest värvidest. Saavad kogemuse, mida tavatingimustes ei saa.”

Osalemine on lubatud

Noorim pealtvaataja on olnud kolmekuune beebi, kes vahepeal tukkus ja tissi imes ning vahepeal vaatas. Sellistel tantsuetendustel polegi lastele rangeid reegleid ette antud: vastavalt soovile võib istuda, seista, pikutada või ringi liikuda. “Lubades lastel end mugavalt tunda, võtame juba natuke stressi maha,” selgitab Birutė. Tema esimese beebi­etenduse “Pusle” ajal olid lapsed vaid pealtvaataja rollis ja naine nägi, et pärast 10–15 minutit tahtis enamik neist kaasa liikuda, paigal istuda oli raske. Etenduses “Värvilised mängud” saab publik vaheldumisi vaadata ja kaasa liikuda.

Kuidas sellise olukorra üle kontrolli säilitada?

“Lapsed vaatavad siis, kui on midagi huvitavat. Tutvustades neile erinevaid asju, üritan samal ajal nende tähelepanu hoida. Annan neile midagi avastamiseks ja seejärel midagi muud. Väikesed lapsed suudavad keskenduda 5–7 minutit.”

Koreograafi sõnul kasutab ta lavastuse alguses võimlemislinte. Järgmises osas teeb aga nii, et väiksed vaatajad pärast lintidega mängimist oma kohale läheksid ja taas põnevusega jälgima asuksid. “Võtan midagi väga teistsugust, näiteks punased klounininad, aga paneme need hoopis sõrme otsa.”