Pere inglike sündis 12. augustil – “Selle suve kõige kuumemal ja samas õhtuks kõige tormisemaks muutunud päeval,” täpsustab vastne ema Ines (32). Ta räägib oma elu võimsaimast tundest ja kaheksa tundi kestnud sünnitusest. Kuigi sünnitus oli Inese jaoks küllaltki talutav, erines see siiski tunduvalt sellest, mida ta oli muretul lapse­ootusajal ette kujutanud. “Oli tunne, et miks ma ei karda, võiksin ju ka karta...” arutleb ta beebit süles hoides. Ning pärib seejärel pikema sisse­juhatuseta: “Ega teil haigusi ega viirusi ei ole?”

Mina: “Enda teada küll mitte.”

Seepeale lubab Ines mul oma beebit imetleda. Ta on tõesti ingli näoga, ei ühtegi kortsu ega laiku ning tahaks öelda, et suisa pöidlasuurune kaunitar. Kuigi jah – eks ta ole vahepeal kasvada ja kosuda saanud, sündides kaalus vaid kaks kilo ja seitsesada grammi. Pikkust oli aga väiksel modellihakatisel pool meetrit.

“Mind valdas kirjeldamatu õnn! Väga uhke tunne ning järsku tekkis tahtmine kõike tütre heaks teha,” ütleb isa Martin Salo (32), pulbitsedes lapse sünnil kogetud emotsioonidest. Tema olekust kiirgab, et see hetk lennutas mehe seitsmendasse taevasse. Minestamisest oli asi kaugel, mees tegutses kolmel rindel. Esiteks aitas ta naist sünnitusaegsete lõdvestumiste ajal, siis toetas ämmaemandat lapse hingama saamisel ning vahepeal jõudis veel haiglapalatis katki läinud kardinapuu ära parandada.

Ines ja Martin kinnitavad, et nende elu kõige erilisemad ja õnnelikumad hetked on ühised: kihlumine, ühise kodu loomine, abiellumine ja esimese lapse sünd.

Esmakordselt vanaemaks saanud Inese ema Kaia Karu on lapselapse sünnist heldinud. Ta võrdleb seda omaenda laste ilmaletulekul kogetuga: “Meie saime esimesed kaks last tõesti noortena, Ines oli esimene. Pere pesamuna sündis 14 aastat hiljem, hoopis teise aega ja võimalustesse. Temaga sain juba täielikult emaduse aega ja võlusid nautida, mis oli minu jaoks naisena tõesti fantastiline.”

Nüüd tahab Kaia nautida noorelt vanaemaks olemise rõõme ja särab: “Lapsi peab sündima! Jätkugu kõigile armastust ja hoolt.”

Karu pere seiklused

Sama meelt on Inese isa Armin Karu: “Meile on lapselapse sünd suur ja oodatud rõõm. Seda ei saa võrrelda Inese sünniga, kuigi ka see oli väga suur rõõm – ent aeg oli ikkagi teine, tegemist palju. Noorest peast võtad seda kui iseenesestmõistetavust. Vanavanemate positsioon on ju üpris mugav ka, sest lapse nutt ja mured jäävad rohkem ema-isa peale ning meile saavad osaks ainult kaunid hetked. Eks seetõttu ongi oht, et vanavanemad hellitavad lapselapsed ära. Seda proovime me vältida.”

Inese kasvatamisel oli isa Armini kõige košmaarsemaks päevaks 19. august 1991, mil tankid Tallinna tänavatel sõitsid. Kaia ja Armin Karu olid samal ajal Las Vegases, lapsed aga Eestis. Paanika oli suur, et raudne eesriie sulgub taas, ning peeti tõsist plaani, kuidas lapsi Eestist kätte saada. Õnneks sai riigipööre kiire lõpu ja pere ühines taas.

“Ines on tugeva närvikavaga,” kiidab Armin tütart. “Me oleme merel üle elanud mitmeid torme, mis on pannud kõiki proovile. Emotsioonid on seal kerged üle keema, kuid tema saab kriisidega hakkama.” Ema Kaiale meenub ootamatu lumetorm Itaalias Cervinia suusakuurordis, kus pere puhkas. “Ines oli siis 15 ja Erik 13,” alustab ta mälestusväärset lugu. “Hakkasime päikselisel hommikul neljakesi üle mägede Zermati poole matkama – meie suuskadel, isa lumelauaga. Itaalia läheb seal märkamatult Šveitsiks üle. Hakkaja isa eestvedamisel tahtsime minna üle mägede “Šveitsist kellasid ostma”, meie mäepiletid seda ka lubasid. Minek oli lihtne ja sujuv, päike paistis, rajad olid peaaegu kõik hooldatud.

Kohale jõudes jalutasime rahulikus mägede­vahelises Zermatis ja einestasime hulga raha eest. Polnud üldse aru saada, et mägedes keerutas tuul pilvi ning sättis lumetormiks. Plaanisime tagasiminekuks jõuda viimasele gondlile. Tunne oli ülev – käisime esimest korda Šveitsis ära nagu naksti ja lapsed olid ka nii tublid. Esimesed tõstukid töötasid ilusti, aga mida kõrgemale jõudsime, seda hullemaks ilm muutus. Viimased tõstukid olid kabiinita toolid ja ühe inimese ankurliftid. Kasvõi hambad ristis pidid lapsed seal sõitma üksinda, kuigi ilm oli juba väga jube – nähtavus puudus täiesti ning lumelörtsi pritsis krae vahele. Olin hirmul. Isa Armin sundis meid aga vaprad olema ega lubanud viriseda. Tegelikult oli seljataga pikk mäepäev ja meil oli õigus olla väsinud... Pudenesime ükshaaval lifti pealt lumme, radu enam polnud. Lund lendas igast kaarest, paari meetri kauguselt teist inimest ei näinud, teeviitu üles ei leidnud. Võtsime sappa paarile teadjamale ekslejale, sumpasime pikalt, kuni jõudsime esimese laskumiseni. Sõitsime ettevaatlikult, üksteist silmist laskmata, kuni eemalt hakkasid paistma uued nõlvad ja Itaalia poole tõstukid. Tormist polnud enam jälgegi.

Sellest väsitavast päevast jäid meile fotod ja mälestused kogu eluks. Hinges oli uhkus, võidutunne valdas meid kõiki.”