Andra Salk (37) koos abikaasa Kristjaniga (32) otsustasid juba Ara­bella (4) paarikuuseks saades, et lähevad pikale reisile. Beebi pidev nohu ja Andra üksildasena näivad kodused päevad tõukasid perekonna Aasiasse sooja otsima. Reis läks lahti, kui tütar oli aastane. “Olime Kristjaniga suurt mõisapulma planeerinud ja selleks raha kõrvale pannud,” räägib Andra. “Beebiga Eesti talve vastu sõdides aga otsustasime, et pool aastat seiklusi on meile palju väärtuslikum kui ühepäevane rikkalik pidu. Abiellusime seega vaikselt lähemate sõprade ja sugulaste keskel ning lendasime pikkadele mesinädalatele – parim otsus, mida teha saime!”

Pool aastat veetis pere Aasias, kus külastati Taid, Kambodžat ja Malaisiat. Reisi algus- ja lõppkohaks valiti Tais asuv Phuketi saar, kuna esialgu tundus see sihtkohtadest kõige turvalisem. Noored vanemad tahtsid saada selgust, kui hästi beebi vastu peab, kuid üsna ruttu ilmnes, et oldi üleliia muretsetud. “Olime alguses kartnud arstiabi kättesaadavuse pärast Aasias, kuid tegelikkuses selgus, et me ei vaja seda peaaegu üldse – paljuräägitud kõhuhädasid meil kellelgi ei tekkinud ning soojas kliimas polnud ka külmetusviirusi karta. Arabellal oli terve reisi vältel vaid kahel korral palavik, mis tõenäoliselt tekkis tugevalt puhunud õhukonditsioneerist. Ka mina ja abikaasa vajasime mõlemad ühel korral arstiabi, kuid alati võisime veenduda, et meditsiiniteenused on seal kergesti kättesaadavad ja väga kvaliteetsed. Meie hirm oli olnud alusetu.”

Jalgratta ja motorolleriga

Üheks eredamaks sihtkohaks peab Andra Kambodžat, kuhu lennati kohe pärast Phuketis käiku. Perekonda vaimustasid sealsed iidsed templid ja kuiv kuum kliima. Seal juhtus ka üks väike seik, mis korraks hirmu tundma pani. Nimelt kasutasid nad rannikule jõudmiseks ööbussi, mis kirjade järgi pidi olema justkui korralike hotelli­mugavustega. Tegelikult osutus 13tunnine reis palavuses ja tolmus piinlemiseks mootori kohal asuvas räpases boksis. “Pidime Arabellat terve öö puhaste sallidega vooderdatud voodil enda haardes hoidma, et bussi rappudes ta meil kuhugi minema ei lendaks, sest tee oli nii konarlik. Seda rõõmu on raske kirjeldada, kui lõpuks higiste, tolmuste ja haisvatena, kuid õnneks tervetena sihtkohta jõudsime,” meenutab naine nüüd juba muigega.

Kõik plaanid kogu reisi vältel sündisid üsna käigu pealt, mitut sammu ette ei mõeldud. Elamis­paikadeks olid hotellid, korterid või bambus­hütid otse mere ääres. Ringi liiguti valdavalt jalgrataste ja rolleriga.

Andra sõnul lähendas koos ­reisimine neid perena märgatavalt ning ta julgustab kõiki vastseid vanemaid emapuhkuse ajal võimalusel sama tegema. “Sellised­ kultuuri ja keskkonna muutused mõjuvad lastele väga positiivselt! Kui enne minekut julges tütar ilma minu toeta vaevalt üle lävepaku astuda, siis kuu-paar hiljem jooksis juba rannal krabide ja kivide vahel slaalo­mit, ilma et oleks millegi terava peale astunud või jalga ära löönud. Silmanähtavalt muutis see reis teda enese­kindlamaks ja ka võõrastega suhtlemisel julgemaks.”

Nõuandeid jagades toob Andra välja oma õppetunni, et igas uues sihtkohas võiks veeta vähemalt kaks nädalat. Siis jõuab laps uues kohas natuke kohaneda ega väsi nii ruttu.

Vastutus nii kodus kui reisil

Annela Laaneots (39) veetis perega pool aastat Tai saartel. Reisi tegid kaasa elukaaslane Holger (39), tütred Emilia (8) ja Johanna (7) ning poeg Siim (5). Oma seiklustest on ta kirjutanud ka raamatu “Minu Tai saared”.

Annela oli pikka aega lastega kodus olnud. Siim oli just aastaseks saanud ja vanemapuhkuse lõpp juba terendas, aga tema polnud korralikult puhata saanudki. Kuna Tai poksi harrastaval kaasal Holgeril oli selline töökoht, mis võimaldas ka kaugtööd, siis otsustatigi kotid valmis pakkida ja minna. Et suurim laps oli viieaastane ehk peagi juba koolilaps, siis oli ka viimane aeg midagi nii pöörast ette võtta.