Vestleme Eva Kolditsaga (41) Maie pesas ehk tema ämma kodus, teetassi taga juttu ajades on naine mõtlik ja rahulik. Iga öeldud lause oleks justkui enne põhjalikult läbi kaalutud. Eva nägu ei reeda emotsioone ka siis, kui mõni küsimus toob meelde valusa mälestuse. Ta on õppinud säilitama rahu – välise – isegi kui sisemuses põleb tuleleek.

Oma lapsepõlves on ta näinud, milline tulekahju võib sündida väiksest sädemest, mis satub valele pinnale. Tuld on olnud Eva elus palju, kohati ehk liigagi. Viimati siis, kui Ida-Virumaal Sinimägedes asunud vanavanemate kodu pikselöögist põlema süttis ja täielikult hävis. Eva oli tollal juba täiskasvanu. See oli koht, kust on pärit ta helgeimad lapsepõlvemälestused: õdede ja onutütardega ringijooksmised, omaenese väikese Vargamäe ehitamine. Mälestusi täis maja hävis, kuid saun jäi alles ja suviti käivad nad õdedega seal praegugi.

Kehra, kus Eva üles kasvas ja kaksteist aastat koolis käis, temas erilisi emotsioone ei tekita. “Mu vanemad sattusid sinna elama suunamisega,” põhjendab ta ja jätkab: “Kui mult küsida, kust ma pärit olen, tahaksin öelda, et Sinimägedelt, sest seal, vanaema juures, möödusid kõik mu ilusad suved. Paljajalu jooksmised, lehmad, karjääris ujumised…”

Koos abikaasa Mart Kolditsaga (39), kes on Evale nii hinge- kui ametikaaslane – Eva on näitleja ja lavastaja teatris NO99, Mart juhib Von Krahli teatrit – rajasid nad oma Vargamäe hoopis Rapla kanti, Mardi vanaisa talumaadele. Ise kõpitsesid vana maja üles armsaks avaraks koduks. Nüüd sõidavad juba iga päev trajektooril Hagudi–Tallinn–Hagudi, pisitütar Ellen (3) enamasti auto tagaistmel turvatoolis kaasas. Teisi­päeval ja neljapäeval maandub Ellen päevaks vanaema Maie pessa ehk siis Mardi ema Maie ja tema mehe Reinu Tallinna kesklinnas asuvasse koju, ülejäänud päevadel aga lastehoidu.

Selles hubases pesas, ümmarguse köögilaua taga, oleme tänagi. Õues sajab valget lund, Eva keedab pajulilleteed ja mõtiskleb: “Mul on tunne, et kui olin väike, oli talve rohkem. Tegelikult tähendab see, et mäletan ühte päeva lapse­põlvest, kui sadas samasugust laia lund ja ma sõitsin kelguga mäest alla, päike paistis ja lumi sillerdas ümberringi... Ja et ma laiendan seda mälupilti kogu oma lapsepõlvele.”

Eva sõnul on sageli nii, et esimese hooga tuleb meelde mõni imeline päev, mis justkui tähendabki kogu lapsepõlve. “Negatiivseid mälestusi sa ju uuesti läbi ei ela, küll aga rõõmu, ja samuti kurbust, eriti nostalgiat, mida on väga lihtne taastoota,” arutleb ta. Ebameeldivad mälestused on Eva enda jaoks ära sõnastanud ja nendega rahu teinud. Ta tunnistab, et loomulikult tuleb ette hetki, kui ta märkab oma käitumismustris asju, mis on pärit vanematelt või vanavanematelt ja mis ei pruugi esimese hooga temas eufooriat tekitada. On hetki, kui ta tunneb end käituvat viisil, nagu kunagi lapsepõlves endale lubas, et ta suurena mitte kunagi nii ei tee ega ütle.