“Ahah, varsti tuleb emadepäev, ärge mind siis unustage,” naerab Stig (38) kiituse peale, kuid tunnistab, et isa olla talle meeldib ja lapsed on talle ka alati meeldinud.

Kui nende imearmas tütar Lumi (1,5aastane) neid öösel äratab – ja seda juhtub praegu veel iga öö –, ei ärka ainult Karina (29), vaid ka Stig. “Paar korda on ta teinud meile sellise kingituse, et saame terve öö järjest magada.” Samuti võib Stig Lumiga lõputult mängida, koos multikaid vaadata või klaveri taga istuda – see meeldib tütrele eriti. Muusika loomisest ei tule siis muidugi midagi välja, sest “loomingulise töö” võtab üle Lumi, kes laliseb valjult ja asub ise klaverit klimberdama. Nii jääb Stigil mõnigi loomekatsetus pooleli, aga kindlasti mitte tegemata. “Selleks lähen nüüd stuudiosse, aga muidu oleme ikka samad inimesed, kes olime enne lapse sündi. ”

Lumi ongi Karina sõnul kõvasti rohkem issi tütar. “Uskumatu mees! Ma ei oleks elu sees arvanud, et ta nii naudib isaks olemist. Kunagi ta küll ütles, et ei jõua ära oodata, millal laps sünnib – et saaks hakata koos multikaid vaatama –, aga ma poleks arvanud, et ta nii hea isa on,” õhkab Karina.

“Jah, multikaid meeldib mulle vaadata küll,” muheleb Stig. “Öeldakse, et seda ei tohiks lastele väga lubada, aga mina nii ei arva. Tunnistan, et olen sealt üsna palju loomingulist inspiratsiooni saanud.” Pealegi aitavad multikad Stigi sõnul arendada laste kujutlusvõimet ja loomingulisust ning neist saab ka kasulikku elutarkust. “Muidugi tuleb osata vaatamisega piiri pidada.”

Isegi tänased 30–40aastased ei ole oma vanu lemmikmultikaid unustanud, paljude jaoks on see tähtis osa lapsepõlvest. Samuti ei saa salata, et multikad on heaks “lapsehoidjaks”, kui endal on vaja muid toimetusi teha. Ka sel ajal, kui ema-isa Perele ja Kodule intervjuud annavad, vaatab Lumi rõõmsal ilmel nutitelefonist multifilmi ja selle lõppedes tõmbab näpuga ekraanil, et järgmist osa vaadata. “Nutiajastu laps,” tõdevad Karina ja Stig.

Verinoored versus eakamad vanemad

Isaks saamine on Stigi sõnul elu muutnud vaid niipalju, et enam ei saa ta igal hetkel kodus klaveri taha istuda ja segamatult loometööle­ keskenduda. Pere on mõjutanud ka juba valminud loomingut. Näiteks Eesti Laulul esitatud “Home”, mis jõudis teisele kohale ja kõlab tihti raadiojaamades, oli Stigi sõnul just kodust inspireeritud. “Ja lastelaule hakkasime tegema siis, kui teadsin, et saame vanemateks,” viitab Stig üle-eelmisel aastal ilmunud kogumikule “Tõeline muinasjutt”, mis valmis koos muusikaõpetajast ema Ülle Rästaga.

See, et Stig sai isaks 36aastaselt, oli tema jaoks loomulik asjade kulg. “Arvasin, et millalgi see kindlasti tuleb, aga mis vanuses peaksin isaks saama, sellele polnud ma kunagi mõelnud.”

Karina avaldab, et tema oli puberteedieas naljaga pooleks öelnud, et kahekümne seitsmeselt ta sünnitab – ja täpselt nii läkski. (“Tohoh, kas tõesti?” imestab Stig seepeale.) “See, mida mõtled, et tahad, see juhtubki,” usub Karina.

Stig ütleb end olevat näinud noorelt pere loonud sõprade pealt, et tõenäosusprotsent sellise pere püsimiseks on kahjuks väiksem kui vanemas eas. Samas pole see absoluutne tõde – nii tema kui Karina vanemad olid laste sündides üsna noored, aga 70. ja 80. aastatel oligi see loomulik. “Karina sündides oli ta isa üheksateist. Minu isa oli ka noor, kakskümmend kolm. Mäletan, et põhikooli ajal millegipärast küsiti aeg-ajalt vanemate vanust ja õpetaja pani selle päevikusse kirja. Kui ütlesin, et isa on kolmkümmend kuus ja ema kolmkümmend viis, siis kõik vaatasid, et issand, kui noored vanemad. Nüüd mõtlen, et olen ise vanem kui nemad sel ajal.”

Noored vanemad on Stigi sõnul samuti head, aga igaüks peaks looma pere just siis, kui ta selleks valmis on. “Asi polegi vanuses, vaid kas oled valmis vastutust võtma ja kellegi teise eest hoolitsema,” nõustub Karina. “Minu isa oli minu sündimise ajal Uuralite taga sõjaväes ja nägi mind alles hulk aega hiljem. Ema oli noor ja pidi mõnda aega üksi hakkama saama. Ma olevat hakanud nutma, kui isa esimest korda nägin.”

Ei saanud algul vedama, pärast pidama

Stigi ja Karina suhe ei arenenud siiski kohe algusest peale nii kiirelt, nagu kõrvalt vaadates võis tunduda. Ehkki juba 2011. aastal tantsiti koos “Tantsud tähtedega” saates, oli siis mõlemal oma elu. Lähemalt hakati suhtlema 2015. aastal, aga ka siis ei võtnud kumbki asja nii tõsiselt. “Meie kohta võib öelda, et algul ei saanud vedama ja pärast pidama,” märgib Karina. Tutvusid, aga siis ei suhelnud mitu aastat, seejärel kohtusid uuesti – kuni viimaks tuli äratundmine, kokku kolimine, laps, abiellumine.

Karina meenutab, kuidas nad Stigiga käisid kuuajasel reisil Balil, Jaapanis ja Singapuris. “Arvasime, et beebi saamisega pigem ootame, et võiks veel reisida ja koosolemist nautida, aga läks teisiti.” Kaugelt reisilt tagasi tulles oli Karina juba lapseootel. Nüüd ootab pere oma teist last.

Samal ajal, kui ühiskonnas käib aktiivne arutelu teemal, miks naised ei leia sobivaid mehi ja mehed naisi ning miks Eestis ei sünni küllalt lapsi, on Stigi ja Karina tutvuskonnas vastupidi. “Meie sõprade-­tuttavate seas on praegu täielik beebibuum. Karina sõbrannadel on lapsed ja enamik minu sõpradest on ka just viimasel ajal, nii-öelda vanemas eas lapse­vanemateks saanud. Ma ei teagi, mis me kõik seni tegime,” muigab Stig.