KUU RAAMAT

Dagmar Lamp

“Kirjad tütrele ehk kuidas ma emaks kasvasin ja oma last kogemata maha ei tapnud”

Post Factum, 344 lk

Lambi loo muudab muhedaks see, et ta viskab pidevalt enda üle nalja, ka rasketes olukordades. Võib häirida see, mulle tundub, nagu tögaks ta kergelt veel oma sündimata last ja hiljem ka sündinud beebit. Näiteks kogu see veidrate nimede väljapakkumine. Aga eks see olegi taoline imelik huumor, mis mõne paneb muigama, teisele ei pruugi meeldida. Igal juhul on lugu aus, vahetu ja värskendav pilguheit emaks saamisele, alates rasedusest teadasaamisest kuni beebi olemasoluni. Selgub, et kaugeltki kõik pole nii roosiline, kui võiks. Autorit tabab sünnitusjärgne depressioon, kuid märkamata ei jää ka helged momendid, mis aitavad vastu pidada.

Kirjad tütrele vahelduvad peatükkidega, mis on pigem ema päevikukatked või pöördumine lugeja poole. Raamat on elegantne ja vaimukas, liigsesse enesehaletsusse ja filosofeerimisse ei laskuta. Kindlasti on lugu lohutav lugeda üksikemadel, sest autor on praegu tubli üksikema (kuigi loo alguses veel mitte). Dagmar Lambi esimeseks raamatuks oli blogiromaan “daki.elab.siin” (2007). Rohkem kui kümneaastase blogija­staažiga Lamp ehk Daki on aastate vältel palju arenenud, ikka paremuse poole. Kui te pärast raamatu lugemist tunnete, et tahaks teada, mis edasi saab, siis autori blogi leiate siit: http://daki.tahvel.info.