Tugevad emad, tugevad pojad

Meg Meeker

Ersen

Tõenäoliselt kogeme meie, poegade emad, väikeste meeste kasvades ikka ja jälle segadust. Vahel on nii, nagu seisaks sinu ja su armsa poja vahel nähtamatu müür. Lähed räägid temaga, aga talle tundub see tüütu ja “ma ei tea” on tema ainus vastus.

Kui ta on juba suurem ja juhtub olema sõnaosav, paneb ta kõhklematult su väärtused ja eneseväljendusoskuse proovile. Teinekord tundub, et poeg on just sulle sõja kuulutanud ja ükski asi, mille välja pakud, pole piisavalt hea. Ta tahab sind igal juhul võita, kuigi alles äsja kinkis sulle sooja kallistuse! Ehk, nagu lastearst ja nelja lapse ema Meg Meeker kirjutab, su pojal on vibu ja nooled ning märklaud asub sinu seljal. Mispärast ometi?!

Sellisel käitumisel on kaks põhjust ja sa tead neid. Juhuks, kui oled unustanud, siis: esiteks on kasvava mehe arenguülesanne end emast eemaldada, et mitte jääda nannipunniks. Ja teiseks on täiesti loomulik, et kõik oma frustratsioonid elab laps välja oma esmase hooldaja peal. Sageli on selleks ema.

Tema lahingutega on kergem hakkama saada, kui pead meeles, et tegelikult on need tema lahingud iseendaga ja sinu asi on neid mitte võtta isiklikult.

Mulle on eriti sümpaatne Meekeri oskus rõhutada emade sügavat elutarkust ja intuitsiooni. Jah, on keeruline usaldada oma instinkte, kui oled tihedas infovõrgus ja võrdled end ja oma poja saavutusi teistega.
Eneseusaldus ja naiselikult tugev ja paindlik selgroog on piisavad vahendid, et kasvatada pojast selline mees, kelle eest on sulle tänulik ka tema tulevane naine. Elutarkus ja vastutusvõime on kaks suurimat kinki, mida ema saab pojale anda.