Träääännmnn! Praoh-tümmmm!

Õhku paiskus mulda, käbisid, puuokkaid, seene­tükke, putukaid, puukooreklibu, lumevett ja vesist lund.

Punase kiivriga metsnik oli äsja teinud suuresse tüvesse mootorsaega viimase lõike – träääännmnn! Ja kiiresti puust eemale taganenud.

Mitmekümne meetri kõrgune mänd seisis veel hetke paigal, siis hakkas ta võramüts küljele kalduma ning umbes nelja sekundi pärast raksatas ja mütsatas maha – praoh-tümmmm!

Õhku paiskus mulda, käbisid, puuokkaid, seene­tükke, putukaid, puukooreklibu, lumevett ja vesist lund.

Taamal lagendiku serval vaatasid saagimistööd kaks meest. Ühel, suuremal, keha veidi kühmus, puidust kepp toeks käes. Teisel, väiksemal, selg sirgu, kael pisut ettepoole kõver.

“Vanavanaisa, kui vanad need puud on?” küsis Martin.

“Nad on erinevas eas. Mõnda mäletan ma oma lapse­ajast, oli juba siis mul üle pea. Mõne olen ise kasvama pannud. Mõni on hiljem ise üles tulnud.”

“Siis on mõni puu ju lausa saja-aastane!” imestas noormees.

“Või üheksakümne kuuene nagu mina,” naeris vanataat. “Nali naljaks, aga sada aastat on piisav aeg, et hakata teistele ruumi tegema. Nii on see metsas ja nõnda ka inimeste seas.”

“Sina küll ei hakka kuhugi minema veel!?” sõnas poiss veidi murelikult.

“Muidugi mitte! Meil on ju jalgpalliväravgi veel värvimata. Aga puudega on küll nii, et umbes sajand on see piir, kus tasub metsa teha.”