Täiesti tavaline maha langenud puu.

Kunagi olid ta oksad sirutunud kõrge taeva poole laiali. Pea sama uhked juured aga olid aasta-aastalt tunginud üha sügavamale maapinna sisse. Ta oli seisnud vastu marulistele tormidele ja kandnud okstel rõhuvaid lumekoormaid.

Kevaditi oli ta maa seest juurte abil võtnud toitaineid ja juhtinud need tüve sees oksaotsteni, lehtedesse. Suviti oli ta võra laiutanud roheliste lehtedega ning andnud varju rohketele linnuperedele. Sügiseti oli ta langetanud lehed ja tõrudki lahti lasknud ning maapind oli varjunud tiheda katte alla, kus puravikel oli hea end koguda. Talviti oli ta seisnud uhkelt ja vankumatult teiste puude seas, otsekui tukkunud.

Ühel aastal oli tulnud üks vingem sügistorm, lükanud siitpoolt ja sikutanud sealtpoolt. Mõni oks oli kukkunud, tüvi ragisenud. Järgmise hirmsama iiliga oli see suur tamm surnuna maha prantsatanud. Selleks, et elu edasi kanda.

Ka nüüd, lamades, oli ta tüvi peaaegu sama jäme kui toona, seistes.

Martin istus jämedal kännul langenud tamme kõrval ja toksis varbaga tolle lagunevat koort. Ämblik oli oksa ja tüve kokkupuutekohta pununud uhke võrgu, milles siplesid pisikesed kärbsed ja liblikad – mida rohkem nad liimjast võrgust lahti rabeleda üritasid, seda rohkem end kinni mässisid.

Suur tükk koort murdus lahti ja nähtavale tuli mustade sipelgate pesa. Kiirelt haarasid nad valged munad, kus kasvasid sipelgalapsed, ja jooksid nendega peitu, et ootamatu külm või soe, linnu nokk või looma koon neile liiga teha ei saaks. Martin asetas koore tasahilju oma kohale tagasi.