“Kas sa tead, mis lipp see on?” päris vanaisa Martinilt ja lükkas käega suure kuuseoksa veidike kõrvale.

Nüüd nägi maja ees kõrge masti otsas kergelt tuules lehvivat lippu paremini. Nad istusid suure kuusepuu all – vanem mees pakul, Martin vanaisa põlvedel.

“Muidugi! See on Eesti lipp,” vastas Martin uhkelt ja lisas: “Sinimustvalge.”

“Õige, aga mis lipp see veel on?”

Martin keeras pea tsipa viltu, ajas huuled tsuti torusse ja suure mõtlemisega läks ta nägu pisut kurjakski. Otsmikumerele tekkisid mõneks ajaks kortsulained.

“See on meie Eesti lipp,” ei osanud Martin muud pakkuda.

“Vabaduse lipp,” ütles vanaisa aeglaselt ning viis pilgu kaugusse. Pidas pika pausi ja jätkas: “Kui see lipp on heisatud, siis tähendab, et meie riik on vaba, me elame vabal maal.”

Pärast mõningast vaikust küsis vanaisa: “Poiss, kas tead, et puu võib vabaduse anda?” ja vaatas lapselapsele sügavale silma sisse.

“Ei saa aru,” vastas Martin.