Tallinna külje all Rae vallas elavad Egle (35) ja Ivan Gonchev (41) koos oma kolme lapse Sofia (1), Joonase (6) ja Jaan Filipiga (10) on lihtsalt õnneseened: neil on oma kätega ehitatud ja enda maitse järgi sisustatud hubane kodu, suur tugivõrgustik, kes vajadusel laste hoidmisel appi tõttab, lisaks mõlemal meelepärane töö – Eglel turundus- ja Ivanil IT-spetsialistina. Ometi otsustasid Egle ja Ivan just siis, kui maja sai viimased põranda­liistud ja õige aeg olnuks pidada soolaleivapidu, loobuda pooleks aastaks kõigist mugavustest. Nad pakkisid asjad ja sõitsid koos oma kolme lapsega (kellest noorim oli tollal neljakuune) elama Aasiasse, teadmata, mis neid täpselt ees ootab.

Tänapäeval ei olekski see teab mis ime, aga Gonchevite pere puhul oli eriline see, et Egle ja Ivan, lastest rääkimata, polnud varem ühelgi soojal maal käinud! Bulgaaria, kus elavad Ivani vanemad ja vanavanemad, ei tule nende sõnul arvesse, sest sinnaminek on alati lihtsalt külaskäik.

“Seisime poolteist aastat tagasi sügisel siinsamas oma valmimisjärgus kodu ees ja tegime tuulekaste. Olime selleks hetkeks juba viis aastat maja ehitanud, pannes selle alla kõik õhtud ja nädalavahetused. ­Tüüpiline lugu pere puhul, kes tahab endale murulappi ja kohe, sest lapsed on väikesed ja vajavad seda just nüüd, kuid kes ei saa endale lubada “võtmed kätte” maja ostmist. Siis hakkadki ise ehitama, sest see on ainus võimalus veidi kokku hoida,” kirjeldab Egle.

Just sellest, et kaasad polnud aastaid saanud endale muud peale ehitamise ja töörügamise lubada, sündiski idee võtta pooleks aastaks aega, et ainult oma perega koos olla. Mõte vajas aga pisut küpsemist, nii jõudis vahepeal sündida tütreke Sofia. Emapuhkusele jäämine andis veel suurema tõuke. Sülelapsega Aasias seiklemine ei tundunud Eglele ja Ivanile sugugi hullumeelne mõte, hoopis vastupidi. “Rinnatoidul oleva lapsega, kes omal jalal veel ei liigu, on palju lihtsam kui näiteks aasta-kahesega, kes sul vudinal eest ära jookseb,” arutles Egle tollal ja on sama meelt praegugi, pärast reisi, kui Sofia on juba aastane, ajab end uljalt püsti ja astub esimesi samme. Rännuplaanile andis hoogu seegi, et pere ainus koolilaps Jaan Filip pidi eelmisel sügisel kooli vahetama, kuna kodu lähedal sai valmis Järveküla kool. Kooliga saadi kenasti kokkuleppele, et kogu äraoleku aja õpib Jaan nii-öelda kaugõppes. Pealegi oli Egle kuulnud teiste vanemate kogemustest, et 11-, 12- ja 13-aastaselt on lastel juba väljakujunenud sõpruskonna tõttu keerulisem pikemat aega kodust eemal olla. Sestap sündiski otsus – minna tuleb kohe!

Aasta hoogtööd ja ettevalmistust

Kõigepealt tuli ehitada maja nii valmis, et kuskilt ei lekiks ja oleks soe. “Olime ise kogu ehituse aja majas sees elanud, imepisikesel pinnal elutoas, kõik ülejäänu oli täis meie maist vara, mille vahel liikusime justkui laohoones ühe asjaderea vahelt teise vahesse. See tuli nüüd kõik laiali paigutada, mis aga tähendas siseviimistlust ja mööbli tegemist,” meenutab Egle. Nii viidi aasta jooksul oma kätega lõpule ka seni tegemata sisetööd: Egle joonistas köögimööbli paberile, Ivan tegi selle valmis; seinad värviti ja tapeediti; veidi enne asjade pakkimist pandi paika põrandaliistud ja trepikäsipuud, sest majja kolivasse sõbraperre oli sündimas beebi.

Nii oli Ivan kogu selle aasta kaheksast viieni oma IT-alasel põhitööl ning kuuest kümneni ja nädala­vahetustel toimetas kodus objektil. Egle jõudis lisaks pisitütre sünnitamisele ja vanemate laste kantseldamisele astuda Euroakadeemiasse õppima sisekujundust, kust saadud ideid ta kohe oma uues kodus ellu viima asus.

Samal ajal valmistuti reisiks. Soodsate lennupiletite otsimine ja majutus­koha leidmine kaheks esimeseks kuuks langes Egle õlule. “Leida soodne majutus, mis klapib soodsate lennuhindadega, on teadus omaette. Näiteks airbnb’s on kindel nipp see, et kui võtta majutus piisavalt vara ja paariks kuuks korraga, on valik suurem ja hinnasõbralikum. Kahe kuu pikkuse majutuse korral võib saada vahel juba poole soodsama hinna,” teab Egle. Elukohti valides vaadati eelkõige maju ja ridaelamuid ning et läheduses oleks ka teisi välismaalasi, kellega suhelda.

Kodude vahetus

Egle ja Ivani kodu eest hoolitsesid kuus kuud sõbrad – Portugalist naasnud eestlased, kes vajasid ajutist elupaika. “Kuna nende pereema pidi 27. augustil sünnitama, meie äralend oli aga 26. augustil, pidime oma kodust nädal varem välja kolima. Nii saime enne äralendu kodust äraolemist harjutada, elades Kadrioru üürikorteris,” naerab Egle.

Enne minekut pani Eglet ja Ivani kõige rohkem muretsema see, kuidas nad saavad hakkama 24 tundi ööpäevas ninapidi koos olemisega, ja nii pool aastat jutti. “Varasemast meil sellist kogemust polnud. Alguses oli nii intensiivselt koos olemine päris keeruline,” tõdeb Ivan etteruttavalt.

Reisikava koostades olid Egle ja Ivan lähtunud sellest, et miinimumaeg ühes kohas oleks üks kuu – muidu ei jõua lastel tekkida vähimatki kodutunnet. Riikidest võeti esialgu plaani Tai, Vietnam ja Kambodža, hiljem lisandusid veel Bali ja Malaisia.