Kaisa Eevaste (26) tutvustas tütar Adeelele (1 a 2 k) potti, kui piiga oli 9 kuud vana. Tagantjärele leiab Kaisa, et tollal polnud tütar selleks veel valmis. “Esimestel kordadel oli potil istumine talle võõras ja ehmatav. Adeele ei saanud aru, milleks potti vaja on, ning kogu olukord tekitas temas pigem hirmu.” Nii jäetigi pott mitmeks kuuks lapse nägemisulatusse ja oodati, et ta selle ise uuesti avastaks.

Veidi enne Adeele aastast sünnipäeva märkas ema, et tütres on poti vastu huvi tärganud, ning tutvumine võeti taas vähehaaval käsile. Praegu paneb Kaisa tütart potile teatud aegadel, näiteks pärast uinakut või söömist. “Püüan potil käimist millegi meeldivaga seostada, näiteks laulame ja uurime mänguasju ning plaksutame koos, kui midagi on õnnestunud potti püüda.”

Kaisa kavatseb suurema potitreeningu ette võtta suvel, kui soojad ilmad harjutamise mugavamaks teevad. “Õige hetk on käes, kui näed, et laps näitab huvi üles, ning tunned, et ta on selle uue oskuse omandamiseks valmis. Kindlasti ei tohiks lapses sundimisega vastumeelsust tekitada,” arvab noor ema. Kaisa on lugenud potitamist puudutavaid artikleid ning vestelnud teiste emadega, kuid tunnistab, et lähtub tegutsedes eelkõige enda sisetundest ja lapse käitumisest. “Arvan, et potitamisega ei tasuks alustada kõrvalseisjate survel või lapse jaoks liiga vara,” ütleb ta.

Lasteaiaõpetajana sõimerühmas töötatud aastate jooksul on Mari Raig (28) poti­treeninguga palju kokku puutunud ning poeg Uku (1 a 8 k) sündides oli tal juba kindel plaan, kuidas tegutseda: “Lugesin potitamisest rääkivaid raamatuid, kogusin teemat puudutavaid Pere ja Kodu artikleid ja mõtlesin enda jaoks tegevus­kava selgeks.”­ Mari peab võimalikult varajast mähkmetest loobumist eriti oluliseks just poiste puhul. “Poiste suguelunditele on igasugune soojendamine väga halb. Arstide sõnul on tänapäevase viljatuse kasvu taga just pikk mähkmeperiood.”