Anu tundis tööpäeva algusele mõeldes vastikust. Kõik oli olnud nii hästi: ta armastas oma last, meest ja tööd. Sügisel oli laps lasteaeda läinud ja elu pidi minema palju kergemaks. Nüüd hiljuti oli ettevõte aga suure hanke võitnud ja kõik rabasid kui üks mees. Uute väljakutsete kõrval tuli paraku ette ka muresid. Kui lapsel palavik tõusis või tatti ojadena voolas, tuli Anul temaga koju jääda. Adenoidid, sindrid, ei paistnud hankevõidust midagi teadvat. Täna hommikul oli kullaterake olnud taas nii terve, et sai lasteaeda. Peaks ju rõõmustama, aga ei – homme võib laps taas haigeks jääda.

Noor ema oli isegi töökuulutustes surfanud, aga polnud midagi sama huvitavat leidnud kui praegune töö. Ta tõesti armastas oma eriala.

Anu mõtles hetkele, mil ta astub üle töökoha ukse. P ja K hakkavad üsna kohe õiendama. Et miks nemad peavad mitme eest rabama, sellal kui Anu puhkavat. Puhkavat?! Köhiva ja palavikus lapse kõrval öösel? M oli eelmine kord nähvanud, et Anu keeravat oma vastutustundetusega hanke tuksi ja siis tuleb firmale suur leppetrahv. Eriti vastik oli aga S. “Valik tuleb teha, Anukene, et kas käid tööl või oled koduproua, meie oleme siin ikka pühendunud inimesed. Ja kui sinul (S rõhutas pikalt: ssinull) lapse tervis ei luba tööl käia, siis äkki mõtled lahkumisavaldusele,” oli ta öelnud, kui Anu helistas, et kolleegile ootamatust olu­korrast teatada ja tööjärje osas kokku leppida.

Kontori ukse taha jõudnud, tuli Anule järsku oma vanaema meelde – ereda mälestusena kogu maailma õigluse jõulisest kehastusest. Vanaemale julgesid vähesed vastu vaielda. Vanaema oleks kindlasti öelnud, et töö ei tohi elu segada, sest muidu pole töös elu. Vanaema ei riielnud kunagi, isegi siis mitte, kui tema Langebraun mõne lapse käest kildudeks kukkus. Vaat vanaema teeks õigesti! Anu t a h t i s teha oma tööd parimal moel ja samal ajal ka lapse eest hoolitseda. Ta lõi selja sirgeks ja lükkas oma töökoha ukse peaaegu et põmaki lahti.

Mantlit seljast võtmata koputas ta ülemuse uksele. “Mul on hea meel öelda, et laps on jälle terve ja mina väga motiveeritud panustama. Hakkan kohe tööga pihta ja teen oma viisaastaku neljaga nagu viuhti ära,” andis väike huumorikild Anule söakust juurde. “Aga ma palun, et sa lahendaksid ära olukorra, kus kolleegid mu kallal irisevad, kui olen pidanud lapse tõttu töölt eemal olema. Ma saan aru, et see toob teistele lisatööd, aga kuidagi peavad Eesti lapsed ka kasvada saama!”