Varem kehtinud seaduse järgi tuli pärandi vastuvõtmisel olla aktiivne ja pöörduda pärimise vormistamiseks määratud aja jooksul peale pärandaja surma notari poole. Praegu on vastupidi: pärijad loetakse automaatselt pärandi vastuvõtnuteks, kui nad ei ole esitanud avaldust pärandvarast loobumiseks. Tavaliselt pärijad varast ei loobu ning sellega ongi pärandvara vastu võetud.

Olukord on keerulisem, kui pärija ei soovi mingil põhjusel vara saada. Pärandist loobuda soovija peab oma tahet konkreetselt väljendama: tal tuleb minna notari juurde ja esitada pärandist loobumiseks avaldus. Selleks on aega 3 kuud ning tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija saab teada või peab teada saama pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest.

Loobumisavalduse tegemine notari juures on iseenesest lihtne, sest loobuja tahe on ühemõtte­line: ta ei soovi pärandaja vara ning ütleb lahti selle varaga seotud õigustest ja kohustustest.

Ent kui üks pärija on oma õigustest loobunud, ei tähenda see veel, et pärandvara jääb üldse vastu võtmata. Loobunud isiku asemel tekib pärimisõigus üldjuhul tema lastel – seadusest tulenevalt saavad neist selle osa pärijad, millest nende vanem loobus, või pärivad loobunu osa kaaspärijad.

Vara, mida keegi ei taha

Kui tegemist on probleemse varaga, mida keegi ei taha, tuleb loobumismenetlus läbi teha kõigil seaduses nimetatud pärijatel – ka loobunud pärijate lastel või koguni lastelastel kui võimalikel pärijatel.

Kuna Reinul olid suured võlad, peavad tema pojad kui esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad esitama loobumisavalduse. Et pojad loobuvad ning neil endil lapsi pole, tekib pärimisõigus Reinu õdedel kui teise järjekorra pärijatel, kes peaksid nüüd omakorda loobumisavalduse esitama. Seejärel õdede tütardel, kellele ema loobumise järel pärimisõigus automaatselt üle kandub.

Kuna Reinu vend on surnud, saab isa asemel õiguse onu vara pärida venna alaealine poeg. Arvata võib, et ka tema lähedased ei soovi, et laps surnud sugulase võlad pärib. Alaealine laps ei saa aga pärandvarast niisama loobuda, vaid selleks peab andma nõusoleku kohus. Emal kui lapse seadusjärgsel esindajal tuleb pöörduda kohtusse, et vastavat nõusolekut taotleda. Alles pärast kohtu luba tekib olukord, et ka vennapoeg on pärandvarast loobunud.