“Kui keerate suurelt teelt maha, sõitke mõnisada meetrit mööda kitsukest teed, kuni see hargneb kolmeks. Sealt edasi mööda vasakpoolset teed, kuni see jaguneb kaheks. Siis edasi mööda kruusateed, kuni jõuate meie õue, siit edasi ei pääsegi,” juhatab Pärlioru talu peremees Heino Pall (45).

Seal, kus lõpeb tee, seisab uhke häärber – rohkem mõisahoone kui talumaja moodi. Õues siblivad kuked-kanad, esimesena tormab aga tervitama uhke hundikoer Hector. Maja fassaad on alles viimistlemata, välistrepi asemel on veel redel. “Me alles jõuludeks kolisime sisse,” lausub vastu tõtanud peremees Heino vabandavalt.

Majja minnes jääb kohe silma suur lesoga ahi, mis kiirgab sooja igasse majanurka. Perenaine astub ligi, rõõmus naeratus näol. Kas tema ongi nelja lapse ema, kellest vanim hakkab juba gümnaasiumi lõpetama, mõtlen hetkeks. Sest Aigi (39) näeb välja justkui äsja teismeeast välja sirgunud neiu. Ükshaaval ilmuvad kööki ka ülejäänud pereliikmed: noorem poeg Andro, kes just meie külaskäigu päeval saab 11aastaseks, seejärel väiksem tütar Andleer (9), selja taga vaikselt hiilimas vana kassihärra Cesar (16), ja natuke hiljem vanem tütar Andeli (13). Viimasena saabub isast juba tükk maad pikemaks sirgunud poeg Andreas (18). Heino vanem poeg Sander (21) elab juba oma elu Tartus.

Hulljulge kannapööre

“Meil oli Raplamaal kodu ümber küll ligi 3000 ruutmeetrit maad, aga ikka jäi kitsaks,” põhjendab Heino aastatetagust otsust astuda hulljulge samm ja tuua oma pere Võrumaale, kus neid ei oodanud ees midagi peale tühjaks jäänud ja päevinäinud majakese, mis pidi kuni uue kodu valmimiseni ajutist peavarju pakkuma.

Kauaaegse kultuuritöötaja ja aktivistina oli Heino harjunud alalõpmata midagi tegema ja toimetama. Nii tekkis tal mõte rajada pere tollase Raplamaa-kodu, oma kätega ehitatud muinas­jutumajakese kõrvale võsastunud maatükile laste jalgpalliplats. Pakkus naabritele välja, et teeb platsi ise kord ja hakkab hooldamagi. Naabrimees jäi nõusse, naabrinaine oli aga vastu. “Siis mõtlesingi, et järelikult tuleb minna kuhugi, kus oleks rohkem ruumi ja avarust, et teistele jalgu ei jääks ja saaks loodusele lähemal olla,” selgitab Heino oma äkitselt tehtud otsust. “Nii et võib öelda: m i n a vedasin pere siia Võrumaa küngaste vahele.”