Tirisin laste tõukerattaid majja ja lehvitasin kaugemal askeldavale naabrimehele: “Me siis nüüd läheme!” Naaber vaatas mulle otsa ja hõikas midagi, mida ta oli ilmselt pikemat aega püüdnud tagasi hoida: “Ära mine, seal on sõda!” Naeratasin ebalevalt, haarasin toast lapsed, kel olid igaühel juba kotid lemmikmänguasjade ja joonistusvahenditega seljas, tirisin tänavale kaks suurt kohvrit ning rullisin kogu kupatuse taksosse.

Olin juba harjunud, et meie reisisihtpunkti teadasaamine rabas inimesi. “Mida? Miks ­SINNA?!” küsiti. “Kas seal ei võetud kunagi need eesti jalgratturid pantvangi?” kogeles sugulane. Ei, see juhtus Liibanonis. Mu kaasa Hannes oli läinud kolmeks kuuks tööle Palestiinasse, sealsesse ülikooli arhitektuuritudengeid õpetama. Mäletan, kuidas vaid aasta varem, kui mees oli saabunud oma esimeselt Palestiina-­tööreisilt ja me jõime köögis kardemonist pakatavat araabia kohvi, ta ütles: “Unistan, et saaksime seal kogu perega ringi reisida.”

Mõte ajas mind parajalt närvi. Milleks unistada koguperereisist kriisipiirkonnas? Kust otsast on see vahva, kui su närv on konstantselt pingul kui kellavedru? Aga džinn oli pudelist välja lastud. Mina olin tegelikult hellitanud plaani veeta sügis Portugalis. Lootsin, et mees leiab seal endale põneva ajutise tööotsa ja me lastega hängime Lissabonis elavate peresõpradega ringi. Aga mees ei suutnud end lõunasse painutada, teda tõmbas vääramatu jõuga itta.

Niisiis sõitis elukaaslane suve lõpus Palestiinasse, saatis meile korteri aknast tehtud pilte tänaval lonkivast lambakarjast ja veenis, et kohapeal on lood argiselt rahulikud. Juurde käis lubadus, et kui seis Palestiina ja Iisraeli vahel peaks ägenema, tekib sellest märke juba varem – asjad ei muutuvat üleöö. Minekut kaaludes leidsin end küsimas, kas tänapäeval on üldse 100% turvalisi kohti, kuhu lastega muretult sõita? Kas Barcelona või Berliin on turvalisemad kui see maanurgake Lähis-Idas?

“See on minu saatus,” hakkasin murelikult otsa vaatavatele sõpradele ütlema. Olin nädalaid kestnud lastekantseldamisest ja töisest pingutusest rampväsinud. Ei suutnud muust mõeldagi, kui et saaks kasvõi kolm tundi oma aega! Nii hakkaski tunduma, et see on nagu mingi loodusseadus, et minu ja mu laste koht on kaasa kõrval, kes ootab meid enda juurde Palestiinasse.

Nagu emane kurat oleks purenud

“Osta lennujaama R-kioskist lastele värvi­vihi­kuid, pärast ei jõua end ära tänada!” kõlas sõbra soovitus, kui ta kuulis, et mind ootab ees pikk lennureis kolme lapsega. See oli tõesti kuldaväärt soovitus, eriti arvestades asjaolu, et pikemal lennul, mida olin reklaaminud võsukestele kui võimalust vaadata terve nädala kogus televiisorit, ei olnud ühtki helendavat ekraani.

Öises Tel Avivis ootas meid vastu tellitud takso, mis jätkas meie sihtpunkti lennutamist teraslinnu kiirusega. Ja siis ma nägingi elus esimest korda kurikuulsat check-point’i. Palestiina piiril asuva kontroll­punkti väravas meid ei peatatud, Iisraeli meessõdur ja blondi hobuse­sabaga naissõdur olid mõlemad hambuni relvastatud ja vestlesid omavahel haaratult. Vajusin mõne sentimeetri võrra sügavamale autoistmesse, kui mu silme ees keris end lahti okupatsiooniala trööstitus. Kiviklibu ja trossipuntrad. Katkised müürid ja lagunevad hooned. Nagu emane kurat oleks siit-sealt purenud ning siis tükid laiali pillutanud. Suurele punasele bännerile oli kirjutatud, et iisraellastel on alale sisenemine keelatud, see on neile eluohtlik. Tänavalambid heitsid valgust seintele maalitud imposantsetele sõjamärtritele, kel suured mustad automaadid käes. Tundsin teiste seas ära Yasser Arafati ja Che Guevara. Tänavatel ei liikunud hingelistki.

Tunni pärast jõudsime oma ajutisse kodu­kanti, Birzeiti-nimelisse mägilinnakesse. Hannes oli kirjeldanud meie tänavat kui mõnusat ja turvalist keskklassirajooni. Mina nägin aga ehitus­tandreid ja poolikuid aedu, tee ääres vedelevat prügi: kilekotte ja ehitusprahti. “Kuhu auku ma end küll meelitada lasin?” hakkas mul sees õõnsaks kiskuma. Eriti, kui vaatasin autoistmetel paha­aimamatult magavaid lapsukesi. Taksojuht helistas mu kaasale, et uurida, kuhu täpselt sõitma peab, mingit aadressi majal nagu polnudki. Mees ütles, et tuleb vastu – ja sealt ta jooksujalu tuligi, otse mäeseinast alla!