“Oh, see pole veel midagi, ma pole viis aastat korralikult magada saanud,” lohutas sõbranna, kui esimese lapse paariaastaseks saades kurtsin ikka veel magamatust. Kohutav perspektiiv, mõtlesin. Ma ei suuda väsimusega harjuda, meil küll nii ei lähe. Aga läks ikka! Ootus, et lapsed öö läbi ärkamata magada nohiseksid, saab küll juba üsna tihti teoks, kuid nüüd on me unistused asendunud uue lootusega: kas kunagi – palun! – saabub aeg, kui nädalavahetusel kõik kasvõi kaheksani magada võiksime? Kuna mul pole õnnestunud lõokeseks transformeeruda, püüan jätkuvalt oma kolme- ja viieaastasest pojast öökulle kasvatada või vähemalt midagi öökulli ja lõokese vahepealset. Üsna edutult, tuleb tunnistada.

Kuidas teised vanemad sellega hakkama saavad?

Anna Gontšarova (30) ütleb, et pole aastaid saanud magada isegi mitte üheksani hommikul. Enne lapsi magas aga poole kümneni. Väiksem poeg Marcus (2) on nui neljaks kella kuuest juba üleval ning vanem, Patrick (3) tõuseb seitsme või poole kaheksa paiku, olgu nädalavahetus või argipäev.

“Tavaliselt tõusen koos lapsega, seega siis pool seitse või varemgi. Ja loomulikult – kui unetunde on vähevõitu, siis olen pahur ja kannatamatu,” tunnistab Anna. “Väsimuse vastu aitab meil aga kollektiivne magamine lõuna ajal. Mina kasutan seda võimalust igal juhul – kui ikka tunnen, et on vaja, siis on vaja. Oma keha tuleb kuulata! Vahel piisab kasvõi poolest tunnist, et olla parem ema ja naine. Aga une peale ei tohiks päeval üle kahe tunni kulutada, sest siis on järgmiste päevade rütm absoluutselt sassis. Kui ma pole päeval maganud, siis õhtul uinun lastega ühel ajal, hiljemalt kell kümme.” Kui aga kohustuslikud unetunnid täis magatud, siis õnnestub õhtul ka mõni salvestatud film või saade järele vaadata ning uinuda alles kesköö paiku.

Kujunes harjumuseks

Anna on aastaid samas rütmis elanud ja varakult tõusmisega juba harjunud. Kui peaks hiljem ärkama, tunduks see lausa raisatud ajana. “Nii palju asju saab vara ärgates tehtud. Pealegi, ka koer ei laseks nagunii kauem mõnuleda, sest temalgi on ärkamine programmeeritud kuueks-seitsmeks hommikul. Issi on meil seevastu supermagaja, täielik öökull ja ideaalse raske unega. Uskumatu, kuidas inimene suudab end nõnda kõigest välja lülitada ja absoluutselt segamatult magada!” muigab naine.

Anna sõnul on ta ise kanaunega ja kuuleb iga keeramist ja kobistamist, seega ei tule pikalt edasi magamine kõne allagi, kui lapsed juba liigutama hakkavad. Õnneks ärkavad põnnid enamasti hea tujuga ja tegutsemisvalmilt. Marcusel on praegu küll kohutava kahese periood – tema vahel ka toriseb, kortsutab kulmu, pillub end maha ja näitab iseloomu, sõltumata väljapuhkamise astmest. Kui eelmine päev on liiga pikale veninud ja järgneb kohe lasteaiapäev, võib ka Patrick olla pahur venivillem. “Siis ta magaks hea meelega kaheksani, aga see paiskaks segi ka lõunauinaku rutiini. Marcus võib hiljem magama minnes ehk seitsmeni välja pigistada, aga see oleks talle juba ka liig mis liig. Pärast haigust, kui mitme päeva lõunauni oli olnud kehvakene, magas poiss hommikul poole kaheksani. Ma ei jõudnud ära imestada, sest ise vaatasin juba tund varem kella ja ootasin, et kohe hõikab noormees emme kaissu.”

Annat aitab varastel tundidel tass kuuma rohelist teed – suurepärane päeva alustaja. “Panen lasteaiaks asjad valmis, loen kõrvalt lehti, veedan aega sotsiaalmeedias. Lühike, aga vajalik aeg iseendale. Enamjaolt muidugi käib see kõik rütmis: “Emme, juua! Saia! Ei saa! Mine ära! Pane riidesse! Pessu!” Kui Patrick lasteaeda viidud, siis joon oma külma tee lõpuni...”

Argiõhtuti läheb Marcus, kes on praegu veel kodune, voodisse hiljemalt pool üheksa, üheksa. Patrick uinub millalgi pool kümme kuni kümme. Sama kordub nädalavahetustel. Patrick on protestieast välja kasvanud ja läheb voodisse kas väikese ärgituse peale või siis täiesti vabatahtlikult. Rutiiniks on saanud hambapesu ning möödunud päeva meenutamine. Marcus on olnud algusest peale hea uinuja, vastupidiselt Patrickule, kes vajab palju füüsilist kontakti.