Üks mu vahvamaid sugulasi oli ja on veelgi onu Tiit – lapselik ja loominguline inimene, muusik, suur loomasõber, alati uuteks seiklusteks valmis ja samas suur romantik ning maatööde armastaja.

Mäletan, kuidas ta kord uuris talu kohta, mille omale hiljuti suvekoduks ostnud olin: “Kas seal küün ka on?” – “Jah, lakapealne on,” vastasin mina. – “Kui lahe, siis saab heina teha!” – “Aga mis me sellest heinast teeme, loomi ju pole, kes selle ära sööks.” – “Aa, nojah. Aga... siis peaks mõne looma võtma. Hobune näiteks oleks äge!” Just nii mõnusalt mõtles onu Tiit.

Kui onu Tiidul on aega, siis võib ta tee ääres ilusat looma nähes auto kinni pidada, loomaga juttu ajada ja siis peremehega ka. Ma ei imestaks, kui onu Tiit endale ühel päeval niimoodi tee äärest hobuse ostaks.

Kui ma laps olin, ostis onu Tiit endale Valgamaale metsa sisse talu. Nende pere elas küll Tallinnas, nii et sõit maakoju võttis üle kolme tunni, aga see-eest milline armas koht! Onu Tiit võttis endale maal mesilased ka. Praegu tundub, et ega ta mesilaste kasvatamisest eriti midagi ei teadnud, aga julge pealehakkamine on pool võitu.

Meie kodust oli see metsatalu veidi üle poole tunni autoga sõita. Mäletan palavaid suvepäevi, mis möödusid samas rütmis: isa tõi meid hommikuti koos ämbritega onu Tiidu juurde ning tuli meile ja täiskorjatud ämbritele õhtul jälle järele. Lisaks mustikate korjamisele veetsime seal metsatalus ka niisama aega. Onu Tiit tavaliselt ehitas midagi, aga tal oli ikka aega lastega ka ilmaelu arutada.

Küsisin ühel päeval mesilaste kohta. Et kas mett ka juba saaks.