Olin tirtsudega – oma 4aastase Mariaga ja tema 6aastase sõbranna Lauraga – terve päev mööda maad ja linna hulkumas... See oli üks kummaline päev keset juulikuud. Hommikul tulid teated Nice’ist, kus autojuht kihutas meelega ranna­promenaadile ja tappis umbes 80 inimest (kohutav on öelda “umbes”, aga nende ridade kirjutamise ajal on vigastatute ellujäämise osas segadus). Eelmisel õhtul olin ma vaadanud filmi “1944” ja tundsin, justkui miski pahaendeline hingas õhus. See kõik on ju päriselt olnud, mõtlesin filmist, ja juhtub uuesti ka, just praegu kusagil siin planeedil...

Sel hetkel ei teadnud ma veel, et samal õhtul algab Türgis riigipööre ja hukkuvad veel paljud. (Umbes 250, nii hakatakse seda ööd hiljem mäletama ajalooõpikutes...).

Oli lihtsalt üks kummalise hingusega suvepäev.

Ma olin lastega keset lämmatist, pikutasin mänguväljaku ääres muruplatsil, ja selles globaalsete hirmude segaduses valdas mind järsku hea rahulik tunne.

Sest heake küll, las ta siis olla nii. Las see maailm olla pidevas mulksumises meie ümber. Vaid seda tunnetades ongi ajutised õnnehetked võimalikud.