Kuidas beebiootus möödus?

Kerstin: Raseduse esimene trimester oli üsna kurnav: pidev iiveldus väsitas väga. Samal ajal oli vaja tööl aktiivne olla ja mitte oma seisundit välja näidata. Teine ja kolmas trimester olid aga väga mõnusad: energiat ja positiivsust oli palju! Vaba suvi Pärnus üle pika aja aitas muidugi palju kaasa.

Allar: Minul oli käsil ettevalmistus Rio OMiks ning Kerstinil beebiga kasvamine. Tegime seda koos, teineteist toetades, aga samas oli kummalgi justkui oma elu tähtsaim olümpia, mis mõlemad lõppesid uskumatult edukalt.

Kerstin, kuidas sünnitus läks ja kuidas jälgisid Allari sõitu, mis oli vaid mõni päev enne Ronja sündi?

Kerstin: Sünnitus algas ootamatult, 2,5 nädalat tähtajast varem, seega ei jõudnud sellele eriti mõtlemagi hakata. Olin ju arvestanud, et Allar jõuab Riost tagasi ja saame ehk veel mõne perekooli loengugi ära kuulata. Üldiselt läks kõik kiirelt ja sujuvalt: valude algusest Ronja sünnini kulus viis tundi. Mulle oli toeks minu Pärnu haiglas töötav ema, kelle tööpäeva lõpuks Ronja ilmavalgust nägi.

Allari sõitu vaatasin üksi kodus jäätist süües. Enda arvates olin üsna rahulik, igaks juhuks ei lasknud suuri emotsioone valla. Kuid vist ikkagi mõjus see Ronjale, et ta varem issit õnnitlema soovis tulla.

Allar, millised olid tunded, olles ise alles Rio de Janeiros?

Allar: Emotsioon oli väga võimas, kui sain aru, et nüüd hakkab beebi päriselt ilmale tulema. Eks need päevad pärast olümpiamedalit olid mind juba niigi väntsutanud, kuid Ronja sünd muutis minus reaalselt midagi.

Kohtusin Ronjaga haiglapalatis keset ööd ja see oli uskumatu. Seda väikest “röövlit” nähes tekkis kohe tugev kiindumus ja soov temaga koos kasvada.

Kuidas elu alguses, pärast Ronja sündi välja nägi?

Kerstin: Ronja on algusest peale olnud hea laps – hästi maganud ja vähe nutnud. Pigem vajasime ise harjumist, et ei ole enam kahekesi. Tagasi vaadates võin öelda, et pärast Ronja kolmandat elukuud loksus kõik paika – beebi oli selle maailmaga kohanenud ja meie tema vajaduste ja graafikutega.

Allar: Mul endal läks paar kuud aega, et tulla välja olümpiamängude “koomast” ning hakata keskenduma ja mõtestama, mis nüüd kodus teisiti on. Ronja, nagu ikka, sõi ja magas ja vahepeal andis põhjust mähet vahetada. Peamine oli, kuidas Kerstin hakkama saab. Tema vabadus oli teatud mõttes piiratud ning minu üheks ülesandeks oli olla talle võimalikult mõistev partner, kes vahel temaga lihtsalt aega veedaks, mitte ei mõtleks kogu aeg uusi koduseid ülesandeid välja. Saime need asjad jonksu ja tuleb tõdeda, et ülioluline on stressi vältimiseks omavahelised suhted korras hoida.

Mismoodi praegu argipäev välja näeb?

Allar: Hommikul püüan olla tubli – teen söögi ja hommikused protseduurid beebiga, sest ülejäänud päev jääb suuresti ema-tütre ajaks. Tavaliselt kohtun perega jälle õhtul – siis mängin ja tegelen beebiga kuni tema magamaminekuni. Vaadata ja näha Ronjat kasvamas ja arenemas on midagi erilist. Olen alati olnud huvitatud organismi arengust, eriti põnev on see nii pisikese inimese puhul.