Selle vestluse idee tekkis eelmisel sügisel, kui Tartus korraldati waldorfpedagoogide rahvusvaheline konverents “Haridusest digiajastul”. Saalis kõlasid sisukad argumendid nutiseadmete vastu, mis mitmes punktis vastandusid meie haridusministeeriumi seisukohtadele. Samal teemat jätkame nüüd Rosma kooli õpetajate ja lastevanemate ringis.

Milline on teie laste igapäevane suhe nutiseadmetega?

Markus Untera, 10aastase tütre, 8aastase poja ja pisipoja isa: “Minu tööks on programmeerimine. Terve mu päev on nutiseadmetega seotud, need on mul aeg-ajalt ka kodus kaasas. Me ei hoia lapsi ekraanidest eemal, kuid meil on kokkulepe, kui palju on päevas ekraaniaega ja et tuleb ka õues käia. Siiani need reeglid töötavad, eriti kui koolis tuleb niikuinii nutiseadmed ära panna ja nendega mängida ei tohi. Meie laste telefonid ei ole nuti-, vaid nuputelefonid.”

Ave Tamm, 10- ja 15aastase lapse ema: “Meie peres on olnud ilma telerita aeg ja see mõjus lastele väga hästi. Hakati genereerima mänge, rütmid ja unekvaliteet läksid kõik paika. Kui teler jälle koju ilmus, tuli väike tagasinihe, aga see ei mõjutanud enam nii palju kui koolieelses vanuses. Telefonid said lapsed kooli minnes logistilistel põhjustel, algul lihtsad nuputelefonid. Praegu näen küll, et nutitelefon neelab aega rohkem, kui meile meeldiks.”

Anu Kolk, ühe täiskasvanud lapse ning 6- ja 8aastase lapse ema: “Meie kodus on ekraanid ebaolulised. Elame maal, kus laps saab olla päris eluga seotud ja kus on nii palju teha. Töötan kodus, meil on mets, põld ja aiamaa. Lapsed tegutsevad minuga koos ja neil pole vaja mulle helistada. Kord küsis naaber, kas meie lapsed ööbivad õues – sest ta näeb neid õues askeldamas nii hommikul vara tööle minnes kui ka õhtul töölt tulles.”