Kuidas beebiootus möödus?

Katrina: Väga hästi! Tervis oli hea ja proovisin sundida end palju liikuma. Kuna saime rasedusest alles poole pealt teada, siis möödus aeg eriti kiiresti. Ootasime üsna kärsitult – nagu vist kõik esmakordsed vanemad. Mina oleks tahtnud igast poest juba pojale midagi osta, aga õnneks nii ikka ei teinud.

Harri: Ootus möödus kiiresti. Valmistusime poja tulekuks talle tuba sättides ja vajalikke asju ostes.

Kui kaua rasedusajal treeningutega jätkasid?

Katrina: Kuna saime rasedusest väga hilja teada, siis treenisin ja võistlesin kuni viienda kuuni ehk detsembrini. Pärast seda tegin veel mõned trennid, kuid juba rahulikult.

Kuidas sünnitus läks?

Katrina: Sünnitus läks õnneks ilma komplikatsioonideta, aga kestis väga pikalt. Valud algasid pühapäeva õhtul, kuid poja sündis alles teisipäeva varahommikul. Mõnel hetkel tundus kõik võimatuna, sest valud olid nii tugevad. Kui poja lõpuks kätele pandi, siis oli aga peaaegu kõik unustatud.

Harri: Kogu see aeg tundus meeletult pikk ja kuna olime ka eelmisel ööl peaaegu magamata olnud, siis andis väsimus tugevalt tunda.

Kas isa oli sünnituse juures?

Harri: Jah, olin kogu aja sünnituse juures. Minu kogemus on igati positiivne ja väga eriline. See on kindlasti sündmus, millest ükski tulevane isa ei tohiks ilma jääda.

Katrina: Minu jaoks oli see ka oluline. Kuna ma ei osanud aimatagi, mis mind ees ootab, siis tundsin, et mul on väga mehe tuge vaja. Võiks vist isegi öelda, et kartsin vahepeal, et Harri ei saa mingil põhjusel minuga tulla, ja ütlesin ka talle, et ei lähe ilma temata sünnitama.

Kuidas esimesed päevad pärast beebi sündi välja nägid?

Katrina: Harjudes vaikselt sellega, et kõik käib ühe väikese mehe ümber ja tema järgi. Alguses oli ta ju nii õrnake, et kartsin talle liiga teha. Esimestel päevadel kutsusin ämmaemandat appi peput pesema, sest ei julgenud teda nii hoida, et oleksin seda ise teha saanud.

Harri: Kõik oli uus ja eriline. Esialgu tegime kõike koos. Mina olen algusest peale rohkem kussutaja kui mähkmevahetaja rollis olnud.