Ja ehk on paljud kuulnud lugu ühest teisest tüdrukust, kes istub klassiruumi viimases reas ja joonistab süvenenult. Tavaliselt ei suuda tüdruk üheski tunnis keskenduda, kuid joonistustunnis on asjad teisiti. Õpetaja läheb tüdruku juurde.

“Mida sa joonistad?”

“Ma joonistan pilti jumalast.”

“Aga keegi ei tea ju, kuidas jumal välja näeb.”

“Kohe saavad teada.”

Esmapilgul ei tundu neil kahel lool mingit seost olevat. Kui ehk niipalju, et üks räägib sellest, kuidas nutiseadmed lapse “tegeliku” elu suhtes ignorantseks õpetavad, ning teine sellest, kuidas laste kujutlus­võime on piiritu ja mida vanemaks inimene saab, seda raamitumaks tema fantaasia muutub.

Kui minu tänaseks täiskasvanud poeg oli umbes viiene, kippus ta ülearu kaua arvuti taga istuma. Arvutid olid toona mõistagi kehvemad kui nüüd, ühendust internetiga tuli teinekord minuteid oodata ja iga allalaetav kilobait oli kulla hinnaga. Meil oli Kaarli emaga kaks võimalust, nii nagu on kaks võimalust tänastel väikelaste vanematel. Esiteks, me kas kehtestame talle “arvutiaja”, lubame tal päevas pool tundi dial-up’i otsas rippuda ning loodame, et ta ülejäänud päeva raamatuid loeb ja juurvilju sööb. Või siis laseme poisil piiranguteta arvutis passida.