Mulle ja mu mehele oli esiklapse sünd kümme aastat tagasi senise elu kõrgpunkt. Tohutu emotsionaalne laeng, mida võiks võrrelda mõne narkootilise aine mitmeid kuid kestva mõjuga. Kui Johannes oli umbes kahene, hakkas uim haihtuma. Käisin tööl, tõttasin koju, vaevu jõudnud riidest lahti võtta, kui tormasin kööki perele süüa tegema. Mäletan ennast õhtust õhtusse kartuleid koorimas.

Mõlemad mehega tundsime, et meie ellu oleks vaja uuesti värskendust, narkootilist hoogu. Sündis teinegi laps, kes kinnitas meile taas, et beebid on ühed imelised tegelased. Väike Luukas magas hästi ja sõi tublisti, ent millalgi kolmanda elukuu paiku tekkis ta põsele leemendav atoopilise dermatiidi laiguke – nagu lahtine haav, mis vastu patja hõõrudes valu teeb. Varsti oli tal karedaid sügelevaid piirkondi kogu kehal.

Pidasin toidupäevikut, et selgeks saada, milline minu söödud toiduaine lapsele vaevusi tekitab. Alustuseks olin kolm päeva tatrapudrul, seejärel asusin ühekaupa menüüsse lisama muid toiduaineid, nii et nad saaksid vähemalt kolm päeva mõjuda. Samal ajal tegin iga päev sissekandeid päevikusse, jälgisin söödud toitude mõju beebi nahale. Hoolimata rangest dieedist ja minu pingutustest lööve ei kadunud. See tekitas hirmsat stressi, tahtsin ju abitule pisikesele parimat, kuid tõin hoopis vaevusi juurde. Ja muidugi painas abitustunne – pingutad, aga tulemust pole.

Õnneks soovitas perearst hakata beebit juba neljandast elukuust vähehaaval tahke toiduga harjutama. Õnneks sellepärast, et kui ta oleks olnud rinnapiimaga toitmise sõjakas pooldaja, oleksid nii minu kui beebi vaevad kestnud veel pikalt. Tegemist oli allergilise lapsega ning tahke toiduga harjutamine pidi toimuma kontrollitult ja samm-sammult. Nädal rinnapiimaga segatud riisi. Seejärel nädal kõrvitsapüreed. Sedaviisi nädala ja ühe toiduaine kaupa liikusime edasi. Tänu sellele jõudsime kuuendaks elukuuks juba päris korraliku menüüni, kuhu hakkasin ka liha lisama. Samal ajal otsisin talle ka tasapisi rinnapiima asendajat. Mitte ükski poes ega apteegis müüdav pulber ei sobinud. Ei mäletagi enam kuidas, aga jõudsime kitsepiimani. Seitsmendaks elukuuks oli ta rinnapiimast võõrutatud, sõi beebitoitu ja jõi kitse­piima. Mina aga ootasin juba kolmandat last...