Olen enne Mustafaga kohtumist üsna elevil. Kuigi mul on eri rahvustest sõpru üksjagu, siis ühegi türklasega pole olnud võimalust uurida ja mõtestada eri kultuuritaustaga inimeste arusaamist maailma toimimisest ja Eestist.

F-hoones ootav Mustafa tervitab mind selges eesti keeles: “Tere-tere!” Kõlab nii, nagu oleks see tema kodune keel.

Tumedajuukseline Mustafa on keskmise eestlasega võrreldes natuke tõmmum, kuid ei näo ega keele järgi ei oskaks kuidagi arvata, et tegemist on ehtsa türgi mehega.

Mustafa hakkab naerma ja selgitab: “Õigupoolest on meil kodus mitu keelt kasutusel. Eesti, türgi ja vahel ka prantsuse keel. Mina räägin kaksikute Helini ja Eriniga (3) türgi ning abikaasa Riinaga(36) eesti keeles. Kuna mul on vahel kerge koduigatsus, siis omavahel Riinaga räägime mõnikord türgi keeles ja siis jälle eesti keeles, nii kuidas tuju on. Riina töötab Türgi saatkonnas Eestis meediaanalüütikuna ja tema türgi keel on ilmselt parem kui mul, sest aeg-ajalt parandab ta vigu mu keelekasutuses.