Kui pojal on pissihäda, pean temaga tualetti kaasa minema. Üksi teises toas mängida ta ei tihka. Õhtul uinumisajal pean tema kõrval olema. Poja voodi ja seina vahe peab olema kinni topitud, et kollid voodi alt temani ei ulatuks, ning kui ta öösel ärkab ja avastab, et mind pole kõrval, puhkeb ta nutma.

Tegelikult on mu poeg hakkaja ja julge poiss, kuid väga elava fantaasiaga, ning ei pea pikalt nuputama, millest kollihirm tekkis. Esialgu kartis ta ainult tualett­ruumi, kuna hakkas väitma, et seal on nahkhiired. Tuli välja, et lasteaias olid lapsed neist rääkinud, ning üksi tualetti minnes tekkis tal mõte, et äkki on seal mõni peidus. Tookord saime hirmust üle, kui selgitasin, kus nahkhiired elavad ning et kohe kindlasti ei meeldi neile meie tualett.

Mõnda aega oli rahulik, kuid siis hirm naasis – koos eriti jubedate kollidega, kel igaühel erinev välimus ja nimi. Seekord vallandas nende tuleku tõsiasi, et vanem õde avastas nutimaailma ja kui ta netist videoid vaatas, uudistas väikevend kõrval. Hoidsin neil silma peal, kuid multikate sisusse ma alati ei süvenenud ega märganud kohe, et lapsed olid üles leidnud õudusmultikad. Neile sai loomulikult keeld peale, kuid poja mõtteis elasid kollid edasi.

Kui hakkasin uurima, kuidas poja hirmudega toime tulla, leidsin tuttavate seast mitmeid saatusekaaslasi. Näiteks Aile on pidanud rinda pistma kuueaastase tütre ja neljase poja äikesehirmuga. Lisaks kardab tütar putukaid, kes haiget teevad, näiteks mesilasi ja herilasi. Ta on väga ettevaatlik ja võtab ohtu valusasti nõelata saada ülitõsiselt. Õnneks on tirts õppinud aja jooksul hirmudest üle olema – herilasi-mesilasi vaatab nüüd eemalt ja tänu ema juttudele teab, et kui neid mitte segada, nad nõelama ei tule.

Poeg kardab ka pimedust, halbu unenägusid ja üksiolekut. Igal ööl jätab ema ta voodi kõrvale tule põlema, et poiss saaks vajadusel vanemailt kaitset otsida.

Internetis surfates leidsin infot hirmude tagamaade kohta. Mõistsin, et hirm on loomulik kaitsereaktsioon, mis aitab meil ohtlikke olukordi vältida, ning lapse arenguülesanne on õppida hirmuga toime tulema. Kuigi vanemale võivad lapse kartused tunduda tühised – “Saa ometi aru, kolle pole olemas!”; “Äike ei löö meie majja sisse” –, ei too põnni hurjutamine lahendust. Last tuleb õpetada hirmuga toime tulema, muidu võivad tal kujuneda foobiad ja ärevus.

Eri vanuses lastel on isesugused hirmud. Kui päris pisikeste, 1–3aastaste suurim hirm on jääda üksi, siis fantaasia arenedes, 4–6aastaselt, võib laps hakata kartma nii pimedat tuba kui ka kujuteldavaid ja filmis nähtud olendeid. Koolieas muutuvad hirmud reaalsemaks, lapsed võivad nüüd karta tulekahju, sõda ja lapseröövi, mida on uudistes näinud. Hirmu süvendab teadmatus ja tekkinud lüngad täidab laps fantaasiaga.