Kuna rasedaid tuttavaid ja sõbrannasid on nüüd nagu seeni pärast vihma, siis olen jutuajamiste käigus tõesti hakanud mõtlema: mis unistused olid mul rasedana ja mis on praegune reaalsus?

Sünnitus. Mul on nii palju tuttavaid, kes on kas kodus sünnitanud või on ise sünnitoetajad või kellel on sünnitus läinud väga kergelt. Olen lugenud raamatuid ja vaadanud filme “kõikse vägevamast, hingelisemast, ülivõimsast ja miks mitte orgasmilisest” sünnitusest. Olin jummala kindel, et ma olen kõikvõimas, hingan oskuslikult sisse-välja, mul läheb maksimum neli tundi ja põmm – olemas! Noh, läks na-aatuke teisiti...

Imetamine. Ma ei osanud elu sees ette kujutada, et imetamine võib olla nii valus! Peksin patja ja nutsin iga kord, kui beebi õndsalt sõi. Õnneks kahe kuu möödudes asi laabus ja nüüdseks on imetamine väga armas ja intiimne tegevus. Mina silitan tütrekest ja tema kas ­a) nokib mu nina b) sorgib mu suus ringi c) kratsib mu nahka d) pigistab mu teist nibu oma kahe pisikese sõrme vahel võimalikult tugevalt või e) vahib samal ajal ringi ja teeb akrobaatikat. Armastan neid kõiki variante!

Magamatus. Ma tõesti ei arvanud, et see nii hull saab olla. Teeme praegu järjekordset “treeningut”: beebi on öösel koos Märdiga ja tissi saab alles varahommikul. Sest öösel minuga olles tahab ta iga poole tunni tagant tissi ja kui teda kussutada üritan, siis on ta jäärapurakana valmis röökima terve öö. Polegi midagi parata – tuleb lihtsalt korrutada, et küll möödub.

Emotsionaalne pool, tunded ja suhe. Kõigepealt pean tõdema, et olen väga kärsitu. Beebi jonni või nutuga on mul üsna keeruline tegeleda. Eriti hull, kui oleme väljaspool kodu või on keegi veel seltskonnas. Nii kui beebi jaurama hakkab, lähen väga närvi ja higiseks ning tahaks ette ja taha vabandada kogu aeg. Eks ma üritan sellega tegeleda, aga siiski väga imestan, millised emotsioonid minus peidus on – pisarateni õnnejoovastusest kuni raevuni välja.

Samuti rääkisid kõik, et laps paneb suhte väga proovile ja kindlasti tuleb iga natukese aja tagant võtta aega ainult teineteisele ja minna välja või kohtingule. Oleme teinud seda ainult paar korda, sest abiküsija tüüp ma ei ole ja õnneks pole ka väga suurt vajadust olnud, sest Märt on üpris palju olnud kodus ja oleme saanud omavahel kudrutada küll ja veel. Vahel mõtlen, et mis küll neist paaridest saab, kes juba enne last on suured nääklejad ja tülitsejad, sest proovile paneb lapse tulek kahtlemata.