Ausalt, kui tahad linnamelust ja argipäevast vaheldust, aga novembris enam päris metsa ei kisu, tule naudi rahulikku puhkepäeva looduse keskel Sakus. Just äsja sai valmis seiklusrada, kohe pealinna suunalt Sakku sissesõidu juures. Et see on ka Saku gümnaasiumi ees ja lasteaia vahetus läheduses, on mul sealt iga päev maru keeruline oma poistega mööda saada. “Emme, las ma ronin natuke,” palub neljane Tormi pea igal hommikul, kui lasteaeda läheme, ja rapsab käe mu peost lahti. Et ma saaksin talle jälle vastata: “Õhtul läheme, praegu pean tööle minema.”

Tormi saab sel rajal – vajades kohati abi – kenasti hakkama. Kuuesele Georgile on rada just paras. Mõni koht tekitab hirmukõdi ja hetke pärast veab eneseületus laia naeratuse näole. Aga ka vanemad, kooliealised lapsed, turnivad ja ripuvad lõbuga, ületavad tasakaalu hoida püüdes mitme­suguseid rippsildu, takistusi, kukuvad võrku. Ja loomulikult, nagu iga õige seiklusrada, lõpeb seegi laskumisega mööda trossi ehk ahviraudteed. Saladus­katte all võin öelda, et raha seiklusrajal turnimise eest ei küsita, kuigi samasugustes seiklusparkides on see enamasti tavaks.