Tõsi, praegu ongi kool vaid ideetasandil. Eestis pole ei Montessori kooli ega ka eestikeelset Montessori lasteaiarühma. Just seepärast saavad viis Montessori pedagoogikat austavat ema oma lastega Tallinnas Kristiines Liina Tettermanni kodus iga teisipäev kokku mänguhommikuteks.

Osaleme fotograafiga ühel neist hommikutest. Meile ja Liinale lisaks on MTÜ Eesti Montessori Ühingu algatusrühma emadest kohal veel Ruth Maria Roosi-Ott ja Jaanika Müürsepp. Neil on kokku kuus last vanuses kaks kuud kuni viis aastat. Uurime, kuidas Montessori põhitõed toimivad, kui koos on palju väikesi lapsi.

1. Luba lapsel ise teha!

Montessori pedagoogika esimene reegel ütleb: täiskasvanu toetab lapse arengut parimal moel siis, kui ta last pidevalt jälgib, aga sekkub vaid juhul, kui selleks on tõeline vajadus.

Mänguhommikud algavad enamasti kokates. Liina paneb madalatele laudadele lõikelauad ja noad ning keskele kausid banaanide, õunte ja viinamarjadega. Täna on menüüs puuviljasalat.

Siin, mänguhommikul, ei käi stardipauku, mis kutsuks kõik lapsed koos hakkima. Kui lapsel tekib huvi, läheb ta ise laua juurde ja asub tegutsema. Osa põnne silkab hoopis mänguasjariiuli poole. Vaid Herta Johanna ja Brit tulevad laua äärde, et uudistada, mida viljadega teha annaks.

Tüdrukud võtavad noad ja asuvad banaane koorima. Mõni kannatamatu ema kukuks juhendama, kuidas õigesti teha, ent Montessori pedagoogikat austavad emmed mitte, sest laps õpib ise tegevuse käigus. “Kui ka laps teeb midagi valesti, ei paranda me teda, vaid pöörame sellele tähelepanu järgmine kord, kui ta sama asja teeb. Kui sekkuda lapse tegevusse või teha töö ise lõpuni, vähendab see põnni motivatsiooni,” selgitab Jaanika.

Seega – Montessori-emad hoiavad lastega pikivahet ja jälgivad askeldavaid võsukesi mitme meetri kauguselt, vahetades vahel pilgu või lause. Märkamatult saab puuviljasalat valmis ja ühel hetkel on see sama märkamatult ka laualt kadunud, loomulikult laste kõhtu.