Hiljuti käis Monika telemajas kolleeg Margus Saare juubelil.

“Oo, sa oled välismaalt tulnud!” hüüatasid kolleegid, kui nägid rõõmsatujulist Monikat. Töökaaslased pidasid silmas kaks kuud tagasi poisipõnni ilmale toonud Monika head päevitunud jumet.

Aga mis välismaa!

“Sel ajal kui teie toimetuses istute, tiirutan mina õues!” paljastas ­Monika oma “välismaa”.

Ootamatu saabumine

Monika teeb iga päev beebikäruga kahetunniseid retki oma Kristiines asuvast kodust siia-sinna linna peale: Stromkale, vanalinna, Kassisabasse, Lillekülla. Naine, keda oleme harjunud teleekraanil nägema range joonega rõivais, silkab mööda linna, sinised tennised jalas ja päikesevalged juuksed kuklas krunnis. Kärus põõnab magusalt pooleaastane Frank Richard, maigutab läbi une pruntsuud, sirutab väikest sõrmekest.

“Elu väikese printsi planeedil,” nimetab Monika olukorda, kuhu ta on peaaegu ootamatult sattunud.

Kui keegi oleks talle neli-viis aastat tagasi öelnud, et ühel päeval toob ta ilmale vägilase ja temast saab taas “noor ema”, oleks naine selle välja naernud. Oleks pareerinud, et tal juba on kaks last! Et on pojad suureks ja tubliks kasvatanud, nendega vett ja vilet näinud, nüüd hakkab elama endale.

Aga läks teisiti.