Minu poole on aastate jooksul korduvalt pöördutud probleemiga, kus last üksi kasvatav vanem on leidnud uue elukaaslase, kes on valmis lapse eest hoolitsema ja teda kasvatama, kuid tal puudub selleks esindusõigus. Pean silmas olukorda, kus lisaks bioloogilisele vanemale kasvatab last isik, kes temaga õiguslikus mõttes seotud pole. Nimetagem vanema uut elu­kaaslast ­lapse “­kasu­vanemaks”.

Ei ole ka haruldased olukorrad, kui laps ongi kogu teadliku elu kasvanud kasuvanemaga, tundmata oma teist bioloogilist vanemat. Esindus­õiguse puudumine võib osutuda probleemiks siis, kui kasuvanem soovib lapsega minna arstile või reisile, osaleda lastevanemate koosolekul vm.

Volitus kasuvanemale

Kõige lihtsam oleks, et hooldusõigust teostav vanem­ teeb kasuvanemale volituse. Kuigi seadusest­ ei tulene volituse kohustuslikku vorminõuet, on probleemide vältimiseks tark teha notariaalne volitus. Tavaolukorras piisab lapse esindamiseks ainult ühe vanema volitusest (nt lasteaias või koolis), kuid ühise hooldusõiguse­ korral nõutakse enamasti siiski mõlema vanema volitust (nt mõningates riikides reisimisel või terviseküsimuste üle otsustamisel) ning üldjuhul nõuavad ka notarid volituse tõestamisel mõlema vanema nõusolekut. Selleks oleks vaja, et lapse mõlemad hooldusõiguslikud vanemad oleks nõus tegema vastava volituse. Tavaelus on sellised ühised volituseandmised aga üha harvemad.