Enamik meist on üle elanud mõne armusuhte purunemise. Me elame edasi oma tõega, arusaamisega, mis on “minu versioon sellest, mis juhtus”, lakume haavad puhtaks ja julgeme mõne aja pärast uuesti alustada.

Kes on see, kelle poole meid tõmbab? Ratsio­naalselt analüüsides – meil kõigil on teatud inimturu börsiväärtus, sama palju “maksvad” inimesed haakuvad. Noortel ilusatel naistel on see väärtus koteeritud ühel moel, rikastel vanadel meestel teisel moel. Vahepeal on ka muid näitajaid, mis selle väärtuse loovad, näiteks kuulsus, küpsus, elustiilid. Aga siiski, ka kõige ratsionaalsemalt analüüsides jääb valimisse päris palju inimesi. Ja ikkagi armume ühesse! Miks?

Miks just temasse?

See kõik on mõttekäik huviväärsest raamatust, mida mulle soovitas kord üks pereterapeut. Teose nimi on “Teekond soovitud armastuseni” ja siin lahkab Ameerika psühholoog Harville Hendrix kahe inimese suhtekeemiat.

Me kõik oleme kuulnud lihtsat lähenemist, justkui iga tüdruk otsiks partneriks oma isa ja iga poiss ema. Hendrixi arusaam asjast on keerulisem, kuigi sama põhimõttega: jah, kõik algab lapsepõlvest. Me kõik oleme õrnas eas elanud üle traumasid – ilma traumadeta elu algust pole, leiab ta – ja meid tõmbab edaspidi just nende olukordade ja suhtemustrite poole, mida lapsena intensiivselt kogesime. Aga miks?

Hendrixi järgi sellepärast, et meil on vajadus neid ammuseid, sügavale salvestunud intensiivseid hetki uuesti üle elada. Me tunnetame ära mustrid, kus ja kellega saaks neid uuesti kogeda. Samas, just neisse olukordadesse taas sattudes ja neid teadlikult ära kasutades on meil võimalik oma lapsepõlvehaavad parandada ja edasi areneda, iseendaga leppida ja olla õnnelik...