Selgub, et krimisarjad ja -filmid ei liialda – peaaegu kõigi noorte politseinike suur unistus on saada uurijaks. Nii ka Katril, kes oma 12aastasest karjäärist suurema osa on töötanud kriminaaluurijana. Ometi tõi kirg ta tagasi noorte juurde, kust ta alustas. “Ma tahan lapsi aidata!” ütleb ta kindlalt.

Seda, et ta koht on noorte keskel, reedab Katri väline imago – erakordselt stiilne ja noortepärane, olgugi et vormivööl on aukartustäratav kollektsioon käsirelvi. Minu komplimendile järgneb naer. Katri meenutab, et kui ta on käinud põhikoolis liiklus-, kiusamis- või alkoholi­teemalisi loenguid pidamas, on juhtunud küll, et tüdrukud astuvad ligi ja ütlevad: sa oled nii ilus!

Katril ja tema abikaasal kasvab kodus kolm last: Eliisabeth (8), Annabel (7) ja Magnus Ilmar (3). “Pärast esiklapse sündi hakkasin oma töösse ja kõikidesse lastesse teistmoodi suhtuma. Emaks saades empaatiavõime kasvab – võtsin ka teiste laste probleeme palju isiklikumalt,” räägib naine.

Mis on siis lastekasvatuses võluvits? “Vanemate tähelepanu on lapsele ülimalt oluline,” kinnitab Katri. “Just see, et märkad teda ja ka päriselt lapsega tegeled. Kõige lihtsam asi – pane nutiseade kõrvale ja kuula oma last, veeda temaga aega. Meie jaoks väike ja tähtsusetu olukord või väljaöeldud sõna võib olla päästikuks, miks laps hakkab halvasti käitudes mujalt tähelepanu otsima.” Katri peres on reegel, et igale lapsele pühendab ema ühel päeval nädalas üks ühele aega. Need on hetked, kui laps tunneb, et ema on vaid tema päralt.

Ära kõnni mööda!

Paljud arvavad, et noorsoopolitsei on see, kes karistab ja noomib, tegeleb tagajärgede ja lootusetute juhtumitega. Katri sõnul ei seisne tema amet sugugi näpuga viibutamises. Oma tööd kirjeldades löövad naise silmad särama. “Ma räägin lastega, suhtlen nendega üks ühele. Saue vallas “oma” noori kohates astun juurde ja küsin, kuidas neil läheb. Kui näen kedagi nutmas, uurin, mis juhtus – pole oluline, olen ma vormis või erariides. Tean oma piirkonna noori nimepidi ja hoian silma peal, kui kuskil on tekkinud mõni uus kamp või ninategelane. Probleeme ennetada on mõttekam kui tagajärgedega tegelda!”

Katri paneb ka südamele, et täiskasvanud inimesed peaksid alati olema valmis sekkuma, kui midagi imelikku märkavad. Ka siis, kui see ei toimu su enda või tuttavate lastega ja lapsed pole väikesed. “Et koolilapsed kedagi togivad ja bussi­peatuses ta kotti loobivad, ei ole okei. Astu vahele! Kui märkad kedagi nutmas, küsi: mis lahti on? Sattudes suurema arveteklaarimise tunnistajaks, kutsu politsei. Ära kõnni lihtsalt mööda! Mis sellest kasu on, kui koju jõudes nähtust Facebooki kirjutad?”

Praegu meedia tähelepanu köitvate noortekampade kogunemistes pole Katri sõnul midagi seninägematut. “Kambad on alati olnud – lastele meeldib pundis olla ja koos asju ajada. Ka probleemideta noored liiguvad suuremates seltskondades, kui neil on ühised huvid.” Nii et ära kohe häirekella löö ja last kahtlustavalt piilu, kui ta suuremas seltskonnas aega veedab.