Üks tuntumaid eesti lastelaule on mind alati kuidagi nukraks teinud. Mis sest, et selle autorid oma kuulajais vaid rõõmu lootsid tekitada. Isa on hommikust õhtuni tööl ja mängudeks aega on vähe tal, voodisse pugedes mõtlen ma veel, et kuidas me mängime laupäeval. Ma mäletan hästi, kui too Kukerpillide laul Onu Raivo ja Kass Arturi fännide rõõmuks televisioonieetrisse paiskus. Oli see vast meeldejääv salm! Ja muidugi refrään, mis terve järgneva nädala kõigi eesti laste kõrvus kummitas: laupäeval isaga teha võib kõike, limpsida limpsi, kui paistmas on päike, lohega lennata kaugele maale, voolida valmis vibu ja nooled, mutreid võib keerata, määrida määret, kuskile kanti ei ole meil kiiret.

Aga vähemalt üks eesti poiss ei suutnud aru saada, miks on nii, et lohega võib kaugele maale vaid laupäeviti lennata. Võibolla oli neid veel, kuid ma saan rääkida ainult enda eest. Miks siis? Sest minu isa oli kogu aeg kodus. Ei käinud ta hommikust õhtuni tööl ega midagi, kirjutas piraka söögilaua taga raamatuid, ja kuigi mängudeks oli tal sama vähe aega kui kõigil ülejäänud isadel, ei mäleta ma end kunagi voodisse pugedes laupäevast mõtlevat. Mis muidugi ei tähenda, et poleks pidanud. Või et käbi kännust kaugele ei võiks kukkuda.

Mu kaks väikest last elavad ühel kontinendil ja üks suur teisel. Ma ise lendan kahe kodu vahet nagu 21. sajandi ukselt-uksele-müügimees: ainuüksi sel kevadel ületan ma Atlandi ookeani täpselt kümme korda. Ma olen klassikaline pühapäevaisa ja suudan hästi ette kujutada, millest Onu Raivo aegsed lapsed voodisse pugedes mõtlesid. See, et mu pühapäevaisadusel on mõistlikud ja kõigile ühtviisi mõistetavad põhjused, ei tee mind vähem pühapäevaisaks. Ja see teeb mind kurvaks.