Suvel oleme oma pisiperega mitmeski mõttes liikuva­mad. Reisime rohkem, aga mõttedki on liikvel ning plaanime muutusi. Paljudele peredele on suvi aeg teha otsus, kuidas tegutseda edasi sügisest, pärast emapalga lõppu. Ollakse ju tihti valiku ees, kus pole lapsele sõimes kohta või ei ole pisike veel valmis täispikka päeva kodust eemal veetma.

Ma ise otsustasin pesamuna kasvades kohe pärast emapalga lõppu minna täiskohaga tööle. Olin tüdinud pooleteiseaastasest kodus olemisest. Mäletan, et olin õnnelik tööl käies. Tundus, nagu oleksin pääsenud puhkusele! Laps jäi hoidja hoolde ja poole aasta pärast pidime saama sõimekoha.

Aeg poja sõime minekuni kujunes aga stressirohkeks tõmblemiseks. Vanemaealine hoidjaproua teatas vahel pühapäevaõhtul, et on haigeks jäänud, mis vanemate inimestega võibki juhtuda. Mina aga ei saanud ju võtta töölt sinist lehte sellepärast, et hoidja on haige! Lapsehoidmist tuli siis korraldada mitte päeva-, vaid tunnikaupa. Eriti hull oli, kui sekka sattus mõni abikaasa komandeering. Ka seekordses ajakirjas räägivad erinevad pered, kuidas on nende elu korraldatud pärast emapalga lõppu.