Eks oligi oodata, et varem või hiljem lisandub isale, emale ja tütrekesele neljajalgne pereliige. Sel ajal, kui Meribel sündis, kuulus perre suur eakas koer, kes kahjuks varsti suri. Kurvastati väga, sest koer oli olnud Marisele toeks, kui abikaasa Mehis (32) Soomes Kalevipoja-tööd tegi ning naine pidi kümne päeva kaupa üksi toime tulema oma lapseootusaja rõõmude-muredega ning seejärel vastsündinuga.

Sõbrad sirguvad koos

Uue sõbra tõugu valides sooviti, et koer sobiks lapsega ja oleks kasvult väiksem – mahuks paremini kahetoalisse korterisse. Meie külaskäigu päevaks on Miki pere juures elanud kaks nädalat ja paistab, et lapse vastu on ta väga tähelepanelik. Tahab küll tüdrukukesele kaissu ronida ja külje alla pugeda, aga ei näksa last, ka nalja pärast mitte. “Saab aru, et Meribel on väike,” kiidab Maris. Ta räägib, et kui Meribel hambavalu käes nuttis, istus Miki tema kõrval ja ulus kaasa. Buldog jälgib vestlust ja kui taipab, et jutt käib temast, püüab ennast igapidi veelgi huvitavamaks teha – selleks, et kindla peale loo sisse pääseda, töötab väga hästi näiteks ajakirjaniku näksimise nõks.

Meribel uudistab koera rahulikult isa sülest. “Me ei lase tegelikult praegu koera lapsele väga lähedale. Lubame Mikil Meribeli nuusutada, aga mängud jäägu tulevikku, kui mõlemad suuremaks kasvavad,” selgitab Maris. Mehis lisab, et nad Marisega mõlemad armastavad loomi ja loodavad, et kui koer ja laps koos üles kasvavad, siis oskavad ehk edas­pidigi teineteist hoida. Seda enam, et Marisel on ka kogemus koeraga, kes väikesi lapsi üldse ei sallinud.