Rahva seas levib müüte ühest äärmusest teise. Vaba mõtlemise koolidest tulevat loomingulised geeniused või, vastupidi, ilma ülikooli- ja karjäärilootuseta laiskloomad. Rääkisime kahe waldorflasest vilistlasega, et meenutada nende kooliaega ja uurida, millise tee nemad ja nende klassikaaslased on valinud.

Waldorfi haridus rõhutab õppimise käigus kujutlusvõime kasutamist. Väidetavalt asub hariduse keskpunktis arenemisvõimeline inimene, mitte akadeemiline võimekus või majanduslik seis. Eestis on sellistesse koolidesse pandud lapsi 1990. aastast saadik. Ka praegu 27aastane Johan Kudukäis poisina üheksa klassi Johannese koolis Rosmal. “Kogu aeg oli ikka siht silme ees,” ütleb ta. “Pool mu perekonda oli kooli asutamisega seotud, nii et teist varianti mul ei olnudki.”

“Maailma ja inimeste erinevuste tunnetamine on kõik ikkagi Waldorfi kooli ajast alguse saanud,” tunnistab Maarja Yano (31), kes käis aastaid tagasi endises Rakvere Vabas Waldorfkoolis.

Mille poolest seda tüüpi kool tavakoolist erineb?

“Erinevust on üsna palju, aga see peitub pigem detailides,” selgitab Johan. “Waldorfi hindamissüsteem on hoopis teistsugune: meil ei pandud numbrilisi hindeid kaheksanda klassi lõpuni. Oluline oli asi selgeks saada, mitte ainult head hinnet taga ajada. Kui selgeks ei saanud, siis tegid nii kaua, kuni said selgeks. Ja siis oligi aine läbitud.”

Johani sõnul mindi nende koolis õpitavasse süvitsi. Kui õpilane ei oota ainult hinnet, püsib ta tähelepanu pikemalt ühel teemal. “Ütleme, et algab keemiatund,” toob Johan näite. “Seal on teatud materjal, mis mingi aja jooksul läbitakse ja mis peab selgeks saama. Isegi siis, kui sa tunnis ei kuulanud, teadsid, et pead nagunii asja selgeks saama, ning seetõttu tekkis motivatsioon tunnis rohkem kuulata.”

Popid nohikud

Maarja toob välja huvitava võrdluse klassi­sisese populaarsuse kohta. “Tavalise klassi hierarhia on vist selline, et kõige popimad on pahad poisid ja tüdrukud. Ja siis on need tuupurid, keda kiusatakse,” räägib ta. “Meil oli kuidagi vastupidi. Au sees olid need, kellel oli hea pea ja kes õppisid hästi.” Ta lisab, et üldistama hakates teeb ta tavakoolile võibolla liiga, aga 90ndatel, tema õpiajal, kadus tavakoolis käivatel sõpradel õppimisrõõm päris kiiresti ära. “Mina käisin koolis rõõmuga, sest mulle meeldis saada uusi teadmisi.”

Eesti vilistlaste seas tehtud uuringust selgub, et Waldorfi koolide endised õpilased näevad kooli arendavat mõju loovusele, sallivusele, abivalmidusele ja meeskonnatööle. “Mis puutub kõiksugu projektidesse, siis olen ma tõesti suhteliselt koostööaldis,” kinnitab Johan, “kuigi pigem on asi ikkagi isiksuses. Kindlasti on tulnud neist koolidest inimesi, kellele ei sobi selline koostöö vormis töötamine. Ja eks tavakooliga ole samamoodi.”

Selge see, et õppetöös on väga oluline roll õpetajal. Maarja sõnul on raske ette kujutada Waldorfi kooli igapäeva ilma kaasava ja täielikult pühendunud õpetajata. “Riiklik õppekava on koostatud selliselt, et kui õpetaja kuidagi välja veab, siis lõpuks teevad lapsed eksamid ära ja kõik on korras. Alternatiivkoolid annavad aga õpetajale ja tema isiksusele tohutu rolli. Õpetaja peab olema sada protsenti asjaga seotud, tundma oma õpilasi ja neile kõik ette valmistama,” kirjeldab Maarja. “Ei saa ajada oma asja miinimumprogrammiga ära – see lihtsalt ei käi Waldorfi õpetusega kokku. Ma ei taha öelda, et tavakoolis pole õpetajad pühendunud, aga seal ümbritseb õpilasi teatav automaatsüsteem.”

Mõned tegevused võivad tavakooli õpetajale üllatavad olla. “Sest Waldorfi koolis pole sul isegi õpikuid,” kirjeldab Maarja. “Õpilased koostavad oma õpikud ise ja teevad seda õpetaja abiga.”

Johan meenutab, kuidas põhikoolis suhtuti heatahtlikult eksperimenteerimisse: “Päris palju sai katsetada. Kuna mind huvitas muusika, siis sain erinevaid pille proovida. Muusikatunnid olid hästi praktilised. Pärast keskkooli läksingi ooperilaulu õppima ja tegelesin sellega mõnda aega.”

Waldorfi koolis ei tõmmata joont soopõhiste tegevuste vahele. Johan: “Seda piiri seal ei olnud jah, et need on poiste ja need tüdrukute asjad või tegevused. Nüüd tagasi vaadates saan hästi aru, kuidas poisid ja tüdrukud olid tavakooliga võrreldes üksteisest vähem eraldatud. Mina näiteks kudusin endale soki. Pidin kuduma küll kaks, aga sain ühe valmis.”

Maarjale jättis sügava mulje loomingulisus ja avatus, mida õpilastes arendati. “Algkoolilapsele jäetakse alles võimalus, et küsimustele ei ole ainult üks õige vastus – tuubid pähe ja saad viie kätte,” kõneleb Maarja. “Ma ei räägi sellest, et kaks pluss kaks võib olla nii neli, kuus kui seitse, vaid mõtlen ikkagi muid mõttekäike. Valitseb avatud mõtteviis, et eri arutluskäikudega on võimalik jõuda erinevatele tulemustele.”

Mõlemad vestluskaaslased tõdevad, et nende koolis valitses põhimõte: laps peaks elu laiemalt õppima, mitte ainult tuupima ühe või teise ainevaldkonna fakte. Inimene ei saa kunagi valmis, vaid peab kogu aeg arenema.